Lauljal Üllar Jörbergil on meeles koolikoti värske lõhn

Üllar Jörberg koolipoisina.

FOTO: Erakogu

Läksin kooli 1949. aastal – Viljandi 2. keskkooli (nüüd Viljandi maagümnaasium). Mäletan, et väike hirm oli. Algus oli ikka võõras, kõik see koolimiljöö ja… Lapsepõlv ju sai nagu läbi, pidi hakkama ranitsat vedama.

Ega ma kedagi enne ei tundnud ka, esimesel koolipäeval nägin klassikaaslasi esimest korda. Koolimaja tundus väga suur. Ega mind keegi ei saatnud, läksin kooli üksi, sest elasin lähedal. Mingid lilled olid õpetajale kaasas, võisid isegi astrid olla.

Mäletan, et uus koolimüts ja -kott olid. Müts oli sinise põhjaga, vist oli triip ka ümber, ja musta nokaga. Kotil oli värske lõhn, see oli pruun ja selline pressitud koolikott. Aabits oli suur ja piltidega.
Meie klassijuhataja oli matemaatikaõpetaja, aga ta andis esimesed neli aastat meile kõiki aineid. Matemaatika mulle eriti ei istunud, aga hiljem harjusin ära. Õpetaja oli normaalne.

Üks, mis meelde on jäänud, on kividest piire koolimaja ees, selle otstes olid veel kivist munad. See oli kaardus mitte maja, vaid tänava poole. Asus üks viie-kuue meetri kaugusel trepist. Ja koolimaja ümber kasvasid tuhkpuupõõsad. Ilus aed oli, käisime seda ka esimesel koolipäeval pärast aktust vaatamas.

Ega eriti lollusi küll ei julgenud teha, vahetunnis jalutasime ringi ja korrapidaja-õpetaja oli ka. Olime siis vaikselt.

Üllar Jõrbergi soovitus: Õppige oma tuleviku nimel! Omandage teadmisi ja olge üksteise vastu paremad!

Tagasi üles