Kauaaegne koolidirektor Helve Raik mäletab õpetaja sooja käepigistust

Helve Raik Foto: Erakogu

Läksin kooli 1940. aastal, Rägavere algkooli. Kool oli minu kodust Kantkülast kuue kilomeetri kaugusel, käisime sealt kolmekesi jala. Peale minu veel kaks tüdrukut, keda varem teadsin.
Et minu ema oli ka õpetaja, siis olin varem koolimajas käinud küll, aga siiski oli meie peres 1. september tõeliselt püha päev.

Kool asus Rägavere mõisas, väga ilus hoone ja ilusad ruumid ka. Mul oli seljas must seelik ja valge pluus. Ranits oli pruun ja tepitud nahast. Ja laia joonega vihikud olid, need vist ema ostis. Aabitsa saime, mäletan, et see oli umbes nii (viitab A5-suurusele ajaleheväljalõikele) suur ja seal oli palju pilte sees.

Minu esimene klassijuhataja oli muusikaõpetaja preili Veskus, tema korraldas palju selliseid ühisüritusi, mis on väga hästi meelde jäänud. Õpetaja isiksus on ikka väga tähtis. Mulle on algkooli päevadest meelde jäänud õpetaja heatahtlikkus, soe käepigistus ja alailma meeldiva tegevuse leidmine.

Meil, maal elavatel lastel, oli suurim kingitus õpetajale metsa- ja põllulilled: ilusad sinililled, karikakrad, võsaülased, rukkililled.

1972. aastal oli minu esimene 1. september toonase 5. keskkooli (nüüd Tamme gümnaasium) direktorina. See oli väga vastutusrikas päev, sest kuigi olin seal koolis juba 12 aastat õppealajuhatajana töötanud ja tundsin kolleege, olin uues olukorras.

Ikkagi viis aktust ühel päeval, sest eri vanuseastmetel olid eri aktused. Kõigile peab ju midagi meeldejäävat ja hingeminevat ütlema.
Töötad sa õpetaja, õppealajuhataja või direktorina – tähtis on see, et sul on mingi sõnum, mis on öeldud nii, et jääb meelde.

Helve Raigi soovitus: Kuula kõike tähelepanelikult ja ole rõõmsameelne! Pea meeles, et algab huvitav elu!