Alar Karis: suu ja vihikud olid kogu aeg tindised

Alar Karis

FOTO: Erakogu

Haridusteed alustasin 1965. aastal Tartu 2. keskkoolis, praeguses Miina Härma gümnaasiumis. Raske on isegi meenutada laste esimest koolipäeva. Pigem on alati meeles see, mis käis selle ümber enne ja pärast. Tol ajal oli teatavasti veel koolivorm väga tähtis ja esimeses klassis oli seda ikka au kanda.

Meenub ka esimese koolipäeva varustuse hankimine. Pinalid, sulepead ja ranits olid ikka saada. Kõik olid küll ühesugused, aga see ei takistanud hea hariduse saamist. Tol ajal ju tohtiski kirjutada ainult sulepeaga ja mitte lihtsalt sulepeaga, vaid lahtise sulepeaga.

Käed, suu ja vihikud olid kogu aeg tindised, see oli üks põhiprobleeme. Siis pidi tindipotti veel kaasas ka kandma. Teinekord Toomemäelt seljakotiga alla lastes võis juhtuda, et see läks kotis lõhki.

Kuna see oli kool, kuhu sai sisse katsetega, siis hägusalt meenub, mida seal küsiti. Inglise keeles tuli sõnu järele korrata ja midagi vist pidi lugema. Selle pealt siis vaadati, kas laps sobib sinna kooli.
Praegu on see väga terav teema – kas laps peab esimesse klassi astudes katseid tegema või mitte.

Tänapäeval on see ilmselt üles kruvitud. Siis ei valmistunud keegi mingiteks katseteks. Kuna ma käisin toona iluuisutamise trennis ja treener oli tollal 2. keskkooli õpetaja, siis tema agiteeris mind sinna ja nii see läks.

Sellist asja nüüd küll ei olnud, et katseteks õpiti. Lapsi ikka õpetati kodus, aga mitte selleks, et kuhugi katsetele minna, vaid lihtsalt, et laps areneks.


Alar Karise soovitus: Kindlasti on kool loodud õppimiseks, kuid mitte ainult. Sealt leiad sa oma esimesed ja tõelised sõbrad, koolis areneb sinu maailmavaade ja suhtumine ellu. Õpetaja roll on oluline, kuid kaasteeliste mõju on teinekord sügavamgi. Ka kõige pätim koolikaaslane võib midagi head eluks kaasa anda.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles