Sel teisipäeval käis Juta Kraav, esimese kursuse arstitudeng, polikliinikus ja sai perearsti õelt elu esimese arstikitli. «Infotunnis öeldi, et ärge kitliga uhkeldage – see saab laibatükkidega kokku ja teie vanemad seda pesumasinasse ei võta,» muigab Kraav.
Kittel käekotis, läks arstitudeng üleeile ka oma elu esimesse loengusse ülikoolis – ladina keelde, soov õppida enamat kui carpe diem või quo vadis. «Elevus on sees küll. Viimased kuu aega pidevalt mõtlesin, milline mu tunniplaan on, kes mu kursakaaslasteks saavad ja kuidas kõik välja hakkab nägema,» räägib 19-aastane, kevadel Nõo reaalgümnaasiumi lõpetanu.
Palju ja korraga
Ülikoolist ootab arstitudeng head haridust ning hulgaliselt uusi sõpru. «Ma arvan, et tuleb palju head ja kõike korraga,» lisab ta, nii et põskedele ilmuvad naerust lohud.
Juba kooliajal ürituste korraldamise, spordi ja aktiivsusega silma paistnud Kraav ei kavatse ülikooliski üksnes nina raamatus istuda.
«Õppimine on prioriteet, aga ainult raamatutes ei saa elada. Muidu avastad ühel päeval, et kõik on kuskil gruppides, organisatsioonides ja korporatsioonides ning sina ainult õpid,» jutustab matemaatikaeksamil 99 punkti saanud neiu, et õppimine ja vaba aeg peavad tasakaalus olema.
182-sentimeetrine Kraav kavatseb ülikoolis jätkata võrkpalli mängimist Tartu Ülikooli võrkpallinaiskonnas. «Ja küllap liitun ka mingi tudengiorganisatsiooniga. Praegu on aeg, mil tuleb palju suhelda ja kõiki ülikooli pakutavaid võimalusi kasutada,» räägib ta.
Peamurdmine
Otsusega minna arstiks õppima üllatas Kraav nii iseennast kui peret ja sõpru, sest viimased kuus aastat olid kõik lähedased teadnud, et väitlushimulisest ja sõnaosavast piigast saab jurist. Vaid igaks juhuks esitas Kraav avalduse ka arstiteaduskonda.
«Kui mõlemasse sisse sain, hakkasin tõsiselt pead murdma. Rääkisin arstide ja arstitudengitega ning tundsin, et arstina olen rohkem mina kui juristina,» räägib Kraav ning lisab, et arstitöös tundus talle olevat rohkem inimlikkust, praktilisust ja käega katsutavat mõju.
Veri ja traumad vastset arstitudengit rivist välja ei löö, küll aga hirmutas teda enne eriala valikut pisut arstide jutt, et normaalseks äraelamiseks teevad nad hirmus pikki tööpäevi. «Mulle üks arst ütles, et ära mingil juhul arstiks õpi. Ja kui lähed arstiks, siis osta laevapilet Soome ära,» meenutab neiu.
«Ma arvan, et see asi pole nüüd nii hull. Mina ei õpi arstiks, et minna Soome, vaid õpin arstiks, et töötada Eestis,» ütleb Kraav. Siiski peab tudeng heaks võimaluseks käia õpingute ajal välismaal praktikal. «Nii kolm kuud või pool aastat, aga elamas ja töötamas välismaal ei kujuta ma ennast küll ette. Mina tahan pere luua ja arst olla oma kodumaal,» lausub ta.
Nõo reaalgümnaasiumis õppides on Kraav juba kolm aastat ühikaelu proovinud ning seepärast ei kipu praegu teiste tudengitega koos ühiselamusse, vaid hakkab kodust Lähtelt Tartusse kooli käima. «Ühikaelul pole viga midagi, aga üksnes kogemuse pärast ei ole see mulle enam huvitav. Optimaalne on kodus elada,» räägib neiu.
Tudeng mõtiskleb, et arstiõpingute või mõne muu keerulise eriala kõrvalt samal ajal ka poole või koguni täiskohaga tööl käia selleks, et ära elada, oleks hirmus keeruline. «Siis ei tunneks õppimisest ja tudengielust vist mingit naudingut,» arvab Kraav.
Neiu ise kavatseb vähemalt esimese aasta ainult õpingutele pühendada. «Mul on vedanud, et mul on hästi toetav pere ja vanemad on valmis minu haridusse panustama nii palju kui vaja,» lisab ta.
Naljamõistja
Pisut taskuraha kavatseb arstiks pürgiv piiga teenida mängujuhi tööga lasteüritustel ja sünnipäevadel – töö ja hobiga, millega ta on kooli kõrvalt viis aastat tegelnud. Et lapsed on Kraavi suured lemmikud, usub arstitudeng, et õpingute edenedes spetsialiseerub ta just lastearstiks.
«Aga selle spetsialiseerumisega on veel kõvasti aega,» lisab Kraav, kel seisab ees kuus aastat arsti põhiõpet ning viis-kuus aastat residentuuri. Lähem mure on vastse tudengi jaoks rebaste ristimine.
«Ega ma tegelikult karda seda, sest ikkagi ülikool ja akadeemiline asutus,» usub ta, et mingit plöga ülikoolis kedagi sööma ei panda ja kiusamisega üle piiri ei minda.
«Arvatavasti tehakse rebaste kulul lihtsalt nalja, aga kui sa nalja mõistad, siis naerad teistega koos,» lausub arstirebane.