Priit Lomp: poliitmängud käivad ka jalgrattateedega

Priit Lomp Foto: Valimised

Juba veebruaris allkirjastas regionaalminister käskkirja, mille eesmärgiks oli parandada kergliiklusteede rajamise kaudu liiklusohutust.

On omaette küsimus, kas pidada kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse tagajaks kui asfaldiaukude lappimist ning kruusateede mustkatte alla viimist. Tõsiasi on ka see, et eraldatud raha eest saab üle Eesti ehitada kuni 40 kilomeetrit rattateid.

Teiste seas esitas ka Haaslava vald oma taotluse koos kõigi vajalike lisadega. Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et kokku esitati 118 taotlust, millest võistlustulle jäi 100. Statistika järgi keskmiselt seitse taotlust maakonna kohta.

Nimetatud skeemiks

Hämmastav on aga kergliiklusteede toetusskeemi edasine käekäik. Mõistetavalt sai kevadel korduvalt huvi tuntud, millal ja kelle kasuks valikud langevad. Siseministeeriumi ametnikud vastasid enne jaani, et otsuseid on mõtet oodata pärast juuli keskpaika.

Aga 15. juunil, kui Tartumaa Omavalitsuste Liit pidas omavalitsuste päeva, kuulsime meil külas olnud Isamaa ja Res Publica Liidu parlamendisaadikult optimistlikumat infot. Tema julges arvata, et otsused tulevad juba nädala jooksul, veel enne suuri pühasid.

Ministeeriumi vastutavad ametnikud ei teadnud samal ajal asjast veel midagi. Vägisi tekib kahtlus, et koalitsioonierakondade parteikontorites ollakse tublimad ja töökamad.

Et pilt selgem oleks, tutvustan mõne reaga «kergliiklusteede toetusskeemi» nõudeid. Miks sisseharjunud toetusprogrammide ja toetusmeetmete asemel see rahajagamine toetusskeemiks nimetati, ei oska isegi arvata, kuid peale keemiatunnist tutta-

va elektronskeemi seostub skeem sõnaga skeemitamine, mis ei ole just positiivse taustaga.

Esimeseks kriteeriumiks oli bürokraatlikult sõnastatud «projekti mõju olulise asulasisese või asulatevahelise kergliiklustee kitsaskoha lahendamisse».

Keskne roll rahal

Haaslava vald planeeris valgustatud kergliiklusteed Kurepalu küla ja Roiu aleviku vahele. Soovisime ühendada valla haldus- ja kultuurikeskuse elanike arvult suurima kogukonnaga. Tõrvandi–Roiu–Uniküla maantee äärde kavandatud kergliiklustee on kirjas nii maakonna «sotsiaalse infrastruktuuri» teemaplaneeringus kui ka valla üldplaneeringus.

Kuni Tartu Idaringtee valmimiseni kasutavad sedasama maanteed ka suured veokid, vältimaks linnatänavatel seiklemist. Maantee ise on kitsas ja ohtlike pimedate kurvidega, läbides mitut kiirusepiiranguga asulat.

Juba aastaid on räägitud kehvas seisukorras tee laiendamisest ja rekonstrueerimisest. Läinud aastal oli maanteeameti eelarves isegi olemas raha maantee projekteerimistöödeks. Minu korduvatest palvetest hoolimata ei suutnud ka sealsed ametnikud projekteerimisega alustada ning raha lendas lihtsalt tuulde.

Teine kriteerium kandis nime «projekti mõju liiklusohutuse suurendamisele». Kõik, kes on sel maanteel liikunud, on ilmselt nõus, et see on vahel päris ohtlik tegevus.

Neid hulljulgeid, kes seal jalgratastel mööda teeserva sõidavad, võib lausa enesetapjateks pidada. Siinkohal meenub mulle, kuidas regionaalminister jõudis uut Tartu maavanemat tutvustades maha hõigata, et ega tema asi ole terviseedendamisega tegelda.

Vaevalt kõik ratturid tervisesportlased on, nagu minister arvas. Kindlasti on nende seas ka rattaga tööle või poodi sõitjaid. Kuidas sa muidu ühest punktist teise jõuad, kui oled varem pikalt töötu olnud või vaatad kõrvalt, kuidas olematu regionaalpoliitika aitab sulgeda järjekordse bussiliini.

Nagu ikka, oli ka selles skeemis keskne roll rahal – nimelt andis kriteerium «toetuse suurus projekti raames rajatava kergliiklustee jooksva meetri kohta» pea poole vajalikest üldpunktidest.

See suurendas minu enesekindlust, sest meie valla puhul kujunes jooksva meetri hind kolme hinnapakkumise võrdluses vägagi soodsaks. Mõni naabervalla mees kratsis seepeale kukalt ja küsis, kas tõesti nii odav.

Parteipileti järgi

Igatahes on nüüdseks hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemusel õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjutatud. Teerull liikus paraku sama tempokalt, nagu olemegi harjunud: jagajad võtsid enamuse ning suurema sõja vältimiseks «kingiti» üht-teist ka omavalitsustele, mille juhid kuuluvad «valedesse» erakondadesse.

Läks nii, et kuueteistkümne rahasaaja hulka ei jõudnud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt, samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järvamaalt.

Kindlasti ei pea pahandama nende maakondadega, kus raha saavaid omavalitsusi oli kaks ja rohkem.

Kuid kas see ongi valitsuse ja valdkonna ministri ellu viidav regionaalpoliitika? Väidan, et kuni raha jagamisega tegeleb Tallinna kesklinnas resideeriv regionaalminister, pole lootustki, et omavalitsuste esindajaid kuulda võetakse ja ka tegelikkuses regionaalse tasakaalu eest seistakse.

Eestis on arvukalt inimesi, kes võivad peagi uuest teejupist rõõmu tunda. Aga veelgi rohkem on neid, kes vaid unistavad nii vajalikust kergliiklusteest. Miks? Suuresti ikka seepärast, et nende vallavanem või volikogu esimees ei ole erakonnas, kus parteipileti järgi toetusi jagatakse.