Anna Portnova võõrustab külalisi iga kell

Kolkja vanausuliste muuseumi juhataja-giid-koristaja-kütja Anna Portnova pani justkui palvemajja minnes tumeda rätiku pähe ja näitas muuseumi tulnud Terje Tammekivile (peegli juures), Esko Vuorinenile ja Louise Lybeckile vanausuliste vana noodikirja.

FOTO: Margus Ansu

Esmaspäev ja teisipäev on Kolkja vanausuliste muuseumi juhatajal-giidil-koristajal-kütjal Anna Portnoval kirjade järgi vabad päevad. Aga suvel ei tule 13 aastat tagasi koos Peipsiääre vallavanema Niina Baranovaga vanausuliste muuseumi teinud Anna Port­noval puhkepäevade pidamisest suurt midagi välja.

«Täna tuleb rühm soomlasi,» teatab ühel puhkepäeval muuseumis toimetav Anna Portnova. «Nad pidid tulema keskpäeval, aga siis helistasid, et jäävad paar tundi hiljaks.»

Mis seal ikka, Anna Portnova ootab ja räägib, alles saabus bus­sitäis turiste õhtul poole kuue paiku, tal oli koos õetütrega just põrandapesu käsil. Kõige hilisem ekskursioon on saabunud poole kümne ajal õhtul. Muidugi võttis Kolkjast veidi eemal Kasepää külas elav Anna Port­nova nad lahkelt vastu.

«Talv on vaikne, siis käivad õpilased ja mõned üksikud rühmad,» märgib Anna Portnova. Kiireks läheb siis, kui Peipsi-äärsetes külades saab sibul maha – mai alguses. Anna Portnova otsib suure arvepidamisraamatu välja, sätib prillid ninale ja teatab väikse rehkendamise järel, et tänavu on seda väikest muuseumi maist saadik külastanud oma kolm tuhat inimest.

Külalisi igast kandist

«Esimesel kohal on sakslased, teisel soomlased ja kolmandal eesti rahvas,» annab muuseumi perenaine lühiülevaate. «Lätlasi käib üsna palju, aga venelasi väga vähe, Narva poolt on tulnud kolm-neli rühma ja Venemaalt mõned üksikud.»

Heliseb telefon ja Anna Portnova paneb kirja, et järgmisel päeval kell 11.30 soovib muuseumi tulla üheksa eestlast ja inglast, kes seilavad Tartust Kolkjasse katamaraanidega.

Vanausuliste muuseumi-elamise koridoris kostab kobistamist. Sisse astub nooruke tartlanna Terje Tammekivi, küsib viisakalt, kas tohib ringi vaadata, ja poetab piletiraha kummutile. Vanausulistest pole Terje Tammekivi midagi kuulnud.

«Enamik külastajatest ei tea vanausulistest midagi,» märgib Anna Portnova. Ja mis seal imestada: tänavu on Kolkjasse tuldud Hiinast, USAst, Slovakkiast, Prantsusmaalt, Argentinast, Hispaaniast, Austriast, Tšehhist, Iirimaalt, Norrast, Rootsist, Inglismaalt, Poolast, Hollandist, Itaaliast ja Taanist.

Viimasel paaril aastal on turismirühmad väiksemaks jäänud: varem sõitis ette 50-kohaline buss, nüüd on reisiseltskonnad poole väiksemad. Paljud tulevad ka oma autoga või jalgrattaga. «Rühmadega on ikka lihtsam,» märgib Anna Portnova. «Kui mõnel päeval käib palju inimesi ühe- või kahekaupa, olen õhtuks täitsa väsinud, sest tuleb paarkümmend korda oma juttu rääkida.»

Anna Portnova räägib eesti ja vene ning natuke ka saksa keelt. «Keeleprobleeme meil ei teki,» kinnitab muuseumi perenaine. «Siin käivad avatud ja heatahtlikud inimesed ning meil on ka võõrkeelsed tekstid ja bukletid olemas.»

Kõige rohkem üllatab muuseumi külastajaid vanausuliste usk, nende kombed ja külades silma jäävad põlvekõrgused sibulapeenrad. «Inimesed ei usu, et kaevame peenrad labidaga,» räägib Anna Portnova. «Vanasti kulutas meie mees elu jooksul läbi neli labidat. Vaat nii palju tööd tehti siis.»

Koridoris on jälle kobinat, ukselt kostab tasane koputus. Sisse astuvad Louise Lybeck ja Esko Vuorinen. Nemad on pärit Soomest, Helsingi lähedalt Karjaast, esimest korda Peipsi-äärses kandis. Eesti keelest saavad nad enam-vähem aru. Anna Portnova kutsub Terje Tammekivi tagatoast elutuppa ja alustab ekskursiooniga.

Hea soov reisimehelegi

Ta räägib, kes on vanausulised ja mida selle Peipsi-äärse rahvakillu usk tähendab. «Me oleme papitud,» räägib Anna Portnova. «Meil on batjuška, mees, kes oskab meie laule ja tunneb kombeid, ja tema viib läbi meie tähtsad toimingud ehk ristimise, pihi ja matuse.»

Praegu on batjuška 64-aastane Andrei Ivanovitš Sergin, kes elab ja teenib Kasepääl. Eelmine batjuška Ambrosi Ivanovitš Sidorov suri mullu detsembris 99-aastaselt.

Anna Portnova on jõudnud ikooni juurde. Ta paneb tumeda rätiku pähe ja räägib, et palvemajas käies tuleb rätik haaknõelaga lõua alt kinnitada. Argisel ajal seob vanausuline naine rätiku lihtsalt, oma nippidega kinni. Soomekeelseid sõnu jutu sisse pikkides räägib muuseumi perenaine sedagi, et nüüd ristitakse lapsi peamiselt suvel. «Meil kastetakse laps  kolm korda üleni vette ja suvel on vesi soe,» selgitab ta.

Anna Portnova näitab, kuidas vanausulised risti ette löövad, kuidas palvetavad ja kuidas laulvalt oma palveid loevad. «Kes reisivad, las tulevad õnnelikult tagasi,» ütleb ta kirikuraamatut sulgedes ja külastajatele otsa vaadates. «See oli selle palvuse viimane lause ja see oli teile pühendatud.»

Elu argisest poolest räägib ta, et vanausulised olid vanasti suured siguri- ja sibulakasvatajad, aga nüüd on sibulapeenraid kõvasti vähemaks jäänud. Ka Anna Portnoval endal oli tänavu «vaid 15» sibulapeenart, mis andsid tonni-poolteist saaki. «Vanasti oli mul suur aiamaa, oma kaheksa tonni sibulat kasvatasin igal suvel,» ütleb Anna Portnova.

Külastajad sätivad end peagi teele. Anna Portnova jääb ootama 25 soomlast. Nii palju siis vabast päevast ja sibulate kuivatamisest.

Vene vanausulised
• Vanausulised (staroverõ) on vene õigeusu kirikust eraldunud usuline liikumine, mis ei tunnista 17. sajandil patriarh Nikoni algatatud reforme õpetuses ja jumalateenistuse korras. Esimesed vene vanausulised pagesid oma kodumaalt usulise tagakiusamise eest Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kanti 17. sajandi lõpus.
•    Vanausulised löövad risti ette kahe sõrmega ning kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse erilist arhailist noodikirja. Ristimisel kastetakse ristitav kolm korda üleni vette.
•    Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, ei austata Nikoni-järgseid pühakuid. Jumalateenistused on pikad, palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi.
•    Eriti konservatiivsed vanausulised nõuavad, et jumalateenistusel tuleb kanda traditsioonilisi palverõivaid. Rangemates sektides pole meestel lubatud habet ajada, ei tohi juua kohvi ning suitsetamist peetakse patuks. Eriti ranged vanausulised ei jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrastega.
•    Eestis on 11 vene vanausuliste kogudust ligi 15 000 liikmega. Veidi enam kui 800 elanikuga Peipsiääre valla rahvast 95 protsenti on vanausulised.
Allikas: Kolkja vanausuliste muuseum
------------------------------------------------

Staroveride uskumusi ja ütlemisi

•    Kõik need (vanausuliste) majakesed ehitati üksteise kõrvale. Öeldi, et kui vanatühi lendas, siis puistas ta eestlasi ühekaupa laiali, aga vanausulisi viskas taevast kamaluga alla. Sellepärast elavad (nad) koos.
•    Et (pahatahtlikku) majavaimu ahju alt välja ajada, selleks peab majaperenaine, kelleks on tavaliselt vanaema, võtma ahjuhargi, istuma sellele ja tegema toas kolm tiiru, ise lausudes: «Sõtta, sõtta, sõtta.»
•    Püügihooaja esimesest saagist ei anna kalamees kellelegi mitte midagi – nii jääb kalaõnn terveks hooajaks temaga.
•    Kui vastu tuleb tühjade ämbritega eit – (kala)saaki ei saa. Aga kui ämbrites on vesi, on (kala)saak hea.
•    Elu elamine pole kasuka õmblemine ega üle põllu jalutamine.
•    Kui samovar vilistab, tuleb kas kehv ilm või tuult.
•    Majas on patt koera pidada, kodus ka ei tohi. Kui koer tuli tuppa, siis on vaja maja pühitseda, vaja on kaanonit lugeda. Koer sõbrustas saatanaga. Kassi võib pidada, aga koera ei tohi.
•    See, et koera ei tohi tuppa lasta, on seotud Kristuse sünniga. Kui ta (Jeesus) sündis, kudus ämblik koopasuu oma võrguga kinni, et (Jeesus)lapsukest ei leitaks. Aga koer näitas teed (koopani).
•    Usu jumalasse, aga ise ole ikka ka mees.
•    Joo teed, peleta tuska.
•    Jumal lõi kolm pahet – eide, sarviku ja soku.
•    Paistab kuu palju paistab, päike pole ta ikka.
•    Nad palusid Jumalat, aga uskusid kuradit. (Nii põhjendati kokkupõrget surnuaia väravate juures, kui vanausulised ei lubanud oma kalmistule matta õigeusku üle läinud naist.)

Allikas: Nadežda Morozova, Juri Novikov, «Isevärki Peipsiveer»

Tagasi üles