Prokurör: kätt lapsele külge panna ei tohi

Ringkonnaprokurör Raul Heido sõnul peaks kooli juhtkond tegema vägivallajuhtumite korral kindlasti politseile avalduse. Foto: Margus Ansu

Ringkonnaprokurör Raul Heido, Raatuse kooli juhtum, kus õpetaja tarvitas õpilaste kallal füüsilist vägivalda, läks uurimisele tänu Postimehe loole, aga kui palju võib olla selliseid juhtumeid, mis avalikkuse ette ei jõuagi?

Mulle tundub, et need on vaid vähesed juhtumid, mis jõuavad politseisse ja mida uuritakse. Ma oletan, et üle 70 protsendi juhtumitest ei jõua kooliseinte vahelt välja, aga fakte selle kohta pole.

Kas on ka varem juhtunud, et õpetaja tunnistatakse sellise asja eest kohtus süüdi?

Löömise eest on paar korda küll, aga alati ei pea asi käima kohtu kaudu.

Oletame, et isiku teos on olemas kuriteokoosseis, aga kui toimiku materjalidest on näha, et õpilane on provotseerinud õpetajat, siis on prokuröril võimalik see kriminaalasi ka lõpetada ning karistuseks võib sel juhul olla rahasumma tasumine riigituludesse või üldkasulike tööde tegemine.

Just hiljuti oli meil selline lugu. Oli tantsutund ja õpilane ei allunud korduvalt õpetaja korraldustele.

Lõpuks õpetaja lõi teda lahtise käega.

Kui see asi oleks läinud kohtusse, siis me oleks kirjutanud piltlikult alla õpetaja surmaotsusele, sest kui ta on kriminaalkorras karistatud, ei saa ta enam koolis töötada.

Kui õpetaja tutistab tundi segavat õpilast, siis põhimõtteliselt võib õpetajast saada kurjategija?

Jah, siis on olemas kuriteokoosseis. Õpetaja tutistab, õpilane karjatab ja kõik näevad seda klassis.

Õhtul läheb õpilane koju ja räägib sellest oma vanematele, kes on õpetaja peale maruvihased ning teevad politseile avalduse.

On ka võimalus, et vanemad lähevad kooli selgitama, ja siis võib lahendada selle ära kooli tasandil. Aga kui see asi on juhtunud juba mitu korda, siis peaks lapsevanem tegema politseile avalduse.

Aga kui selgub, et õpilane provotseeris?

Igale juhtumile tuleb leida individuaalne lahendus. Mis asi on provotseerimine? Kätt lapsele külge panna ei tohi. Ta tuleb eraldada klassiruumist.

See teema on tegelikult väga palju seotud õpetaja autoriteediga. Kui õpetaja kogu aeg tutistab, siis tal pole klassis autoriteeti.

Nii et köstrihärra, kes Tootsi laua alt kõrvupidi välja sikutas, saaks nüüd kriminaalkorras karistatud?

Otse loomulikult. Aga oleneb muidugi situatsioonist. Võib-olla oleks köstrihärra vastu otstarbekas kriminaalasi lõpetada? Siin on väga raske teha üldistusi. Tutistamine tundub võib-olla väga süütu, aga karistusseadustiku kohaselt on iga tahtlik vägivallategu karistatav.

Kuni 1994. aastani oli kehaline väärkohtlemine erasüüdistusmenetlus, mis tähendas, et kui tahtsid teist isikut vastutusele võtta, pöörduti otse kohtu poole, v.a juhtumid, milles prokurör alustas kriminaalmenetluse kannatanu huvides. Nüüd tuleb aga kõiki kuriteo tunnustega tegusid menetleda.

Kas seadused, mis keelavad õpetajal õpilase sakutamise, ei kasvata noortes karistamatuse tunnet?

Ma tean, et väga suur osa inimesi arvab endist viisi, et kuidas on võimalik lapsi kasvatada ilma vitsata. Aga tänapäeval on suhtumine teine.

Seaduste aluseks on võetud rahvusvahelised normid ja konventsioonid, mille põhimõte on see, et lapse vastu ei tohi kasutada vägivalda. Aga tutistamine ja sakutamine on vägivald. Järelikult ei tohi seda kasutada.
Lapsevanema ja õpetaja autoriteet peab olema selline, et kõik probleemid on võimalik lahendada vägivallata. See kõlab võib-olla naiivselt, aga nii see on.

Ühes Tartu koolis võttis õpetaja tunni ajal õpilaselt ära PSP-mängija, mille peale helistas õpilane oma isale. Too käskis õpetajale öelda, et see on omastanud võõra vara, ning lubas õpetaja kohtusse kaevata. Kas õpetaja käitus õigesti?

Siin pole midagi pistmist omastamisega. Omastamisest saaks rääkida siis, kui õpetaja ei annaks talle seda peale tundi tagasi. Tuleks tõendada, et õpetaja tahtiski seda endale võtta.
Aga kui õpetaja võttis selle ära eesmärgil, et õpilane sellega tunni ajal ei mängiks, ja pani selle ainult tunni ajaks omale sahtlisse, siis pole tegu omastamisega. Õpetaja käitus täiesti seaduspäraselt.

Aga kui laps segab korduvalt tundi ja õpetaja keelab teda, kuid sellest pole mingit kasu?

Fakt on see, et lüüa ei tohi keegi. Ei õpilane ega õpetaja tohi kasutada füüsilist vägivalda. Tänapäeva koolides on sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid ning ainuvõimalik lahendus saab olla see, et õpetaja katkestab hetkeks tunni, kutsub välja sotsiaalpedagoogi ja õpilane eemaldatakse klassist. Kui ta on oma käitumisest aru saanud, lubatakse ta tagasi tundi.

Aga kui ta segab järgmises tunnis jälle?

Mul on väga raske ütelda siin lahendust, sest see puudutab pedagoogilisi meetmeid.

Ma kujutan ette, et kui tekivad sellised õpilased, keda pole võimalik tunnis ohjeldada, siis mõnes koolis on nn Tootsi klassid.

Ja kui asi läheb väga hulluks, siis on koolil õigus pöörduda ka alaealiste komisjoni. Seal on olemas õpilase mõjutamise vahendid. Viimane samm on muidugi erikooli saatmine.

Kas õpetaja tohib õpilase nurka seisma panna?

Karistusseadustikus pole küll ühtegi paragrahvi, millega saaks võtta õpetajat siis vastutusele.

Iseküsimus on, kuidas see on kooskõlas tänapäevaste pedagoogiliste võtetega. Seda tuleb küsida pedagoogide käest, kuidas selline karistus mõjutab alaealist. Kas see ikka mõjutab positiivselt? Võib-olla on nii, et õpilane läheb trotsi täis ja virutab järgmine kord õpetajale näkku.

Mis on tänapäeval lapsele kõige hullem karistus?

Arvutikeeld on kindlasti väga hull karistus. Seda saab teha muidugi ainult kodus. Õpilased on erinevad. Kolmemehega on üsna keeruline tegeleda, aga viielisele võib ka lihtne manitsus olla väga mõjuv. On õpilasi, kellele ei mõju mitte midagi ja pedagoogid ei suudagi lahendust leida.

Tänapäeva kooli kõige suurem probleem on see, et õpetajatel on kujunenud seisukoht, et nende asi on ainult õpetada. Et see, mis toimub kodus, pole õpetaja asi. Sellest tulenevalt ei tea õpetajad, milline on õpilase lastetuba.

Näiteks kodus toimuvast vägivallast ei saa me mitte kunagi teada kooli kaudu. Kuigi see õpilane on oma sinikatega ka tunnis olnud. Klassijuhatajad ei sekku koduasjadesse, kuigi tegelikult peaks.

Ma pean ka ütlema, et koolid ei ole väga varmad kutsuma näiteks prokuröre õpetajatega rääkima. Koolid suhtlevad noorsoopolitseiga, aga nemad tegelevad rohkem preventsiooniga. Kui asi puudutab juba laste kuritegusid, siis sellega tegeleb kriminaalpolitsei ehk siis tänapäeval on selleks politsei lastekaitseteenistus.

Ma muidugi ei arva, et me peaksime hommikust õhtuni mööda koole sõitma, aga jääb mulje, et koolid kardavad oma maine pärast.

Näiteks meie nn eliitkoolidest ei tule küll ühtegi juhtumit. Aga ma annan pea, et selliseid koole pole, kus poleks vägivallajuhtumeid.

Kui õpetaja tarvitab õpilase vastu vägivalda, siis kellele peaks õpilane sellest teatama?

Ta võib teavitada kooli juhtkonda, aga ta võib teavitada ka oma vanemaid. Keegi ei keela lapsel ise politseisse helistada. Praktikas selliseid juhtumeid ei ole olnud.

Aga nüüd me jõuamegi välja selleni, et lapsed teavad väga palju oma õigusi, aga oma kohustustest teavad nad suhteliselt vähe. See on üks pedagoogide peamine etteheide tänapäeva õpilastele.

Kas me liigume järjest rohkem ameerikaliku ühiskonna poole, kus peaaegu iga asja eest võidakse sind kohtusse kaevata?

Kui me võtame aluseks seadused, siis me olemegi juba seal. Kui igasugune vägivallategu on kuritegu ja me kõiki neid menetleksime, siis me olemegi jõudnud Ameerikasse.

Tänapäeva õpilaste teadlikkus ei ole üldse võrreldav sellega, mis oli 15–20 aastat tagasi. Ma ei arva, et kõiki juhtumeid tuleks kri­mi­naliseerida, aga ükski juhtum ei tohiks jääda ka tähelepanuta.