Varjualune valmis rahvaste koostöös

Omaehitatud varjualune Ala talu maadel metsa sees valmis just õigel ajal – viimasel tööpäeval pidid noored lõunasöögi ajaks kaela lahmava vihma eest sealt peidupaika otsima. Pildil vasakult Kristians Krauja ja Liene Adamane Lätist, Károly Lajkó Ungarist, Kaspar Trumm Eestist, Sergio Mazo Hispaaniast, mentor Maarja Saluveer ning Alice Waterkeyn Belgiast. Foto: Kristjan Teedema

Pepleri tänava ühe paneelmaja nullkorrusel elutses kaks nädalat lõbus seltskond noori, kelle suurem eesmärk oli ehitada metsa puhkeala Masingu kooli õpilastele.

Väiksemateks eesmärkideks oli elust rõõmu tunda, üksteist tundma õppida ning – eriti just hommikuti – korralikku kohvi leida.

Kuus noort tulid siia viiest riigist, lisaks Eestile Lätist, Ungarist, Belgiast ja Hispaaniast. Nüüdseks on nad kõik juba tagasi oma kodus, sest kahenädalane projekt lõppes teisipäeval.

Otsustades ööbimiskoha seinal rippuva tabeli järgi, kuhu kõigi iga päev tehtud märgetest kujunesid tujugraafikud, oli osalejatel nii halbu kui häid päevi, mõnel neid lausa pooleks.

Károly Lajkó Ungarist näiteks rääkis, et madalpunktid olid enamasti hommikuti unise peaga. «Siis, kui kohvi ei olnud ja ei saanud korralikult üles ärgata,» muigas särasilmne noormees.

Kõik noored peale Belgia tüdruku Alice Waterkeyni olid ka enne mõnes välisriigis toimunud projektist osa võtnud. Hispaanlane Sergio Mazo on 27 eluaasta jooksul osalenud neis koguni viiel korral, varem on ta näiteks teinud istutamistöid.

Alice’i sõnul oli harjumine alguses tõeliselt raske: teine riik, võõrad inimesed ja erinevad kultuurid andsid kokku ebamugava kompoti. Kui ta esimesest võõrastusest aga üle sai ja teistega ka tuttavamaks, läks kõik paremaks. «Kokkuvõttes oli väga lõbus!» oli Alice oma esimese välisprojektiga rahul.

Mis puutub eesti keelde, siis lätlane Kristins Krauja, ainus välismaalane, kes ka varem siin käinud, ütles, et ära õpiti vaid paar sõna, nagu «tere» ja «aitäh».

Rohkem said noored teada hoopis hispaania ja läti keelest, sest Sergio Mazo ja Liene Adamane oskasid vaid oma emakeelt.
Peale noorte olid osalejaiks ka kolm Ungari noorsootöötajat, kes vaatasid tuleviku tarbeks, kuidas sellist projekti korraldatakse, ning aitasid nõu ja jõuga. Eesti poole pealt oli noortel kaks töid suunavat mentorit.

Projekti korraldas mittetulundusühing Päikeseratas, mis on loodud Herbert Masingu kooli töö toetamiseks. Selle tegevuste hulka kuuluvad näiteks erivajadustega noortele laagrite-matkade tegemine, aga ka nendega töötavate spetsialistide koolitamine.

Päikeseratta juhatuse liige ja «à la ALA» projekti koordinaator Siim Värv rääkis, et projekt loodi ühest küljest selleks, et Masingu kooli noortel oleks väljasõitudeks mõnus laagripaik. Teisalt oli see suunatud vähemate võimalustega noortele, kellel on kas kerge vaimne puue või kodus raske olukord.

Projekti jaoks sobivad noored valisid välja Päikeseratta sõprusorganisatsioonid teistes riikides.
Noorte ööbimispaik Pepleri tänaval on just remondi läbinud, kunagi varem asus seal noortekeskus Koht.

Siim Värvi sõnul on nende ruumidega suured plaanid – sinna tahetakse teha päevakeskus ja kogunemiskoht näiteks vaimupuudega inimestele, kellel on kool läbi ja kes tihtipeale jäävad lihtsalt koju istuma. Praegu käib projekti rahastajate otsimine.

kas teate?

Projekt «à la ALA»
• Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projekti käigus valmis Ala talus Kambja vallas lõkkekoht ja varjualune, mida hakkavad kasutama Tartu Herbert Masingu kooli noored.
• Osales kuus vabatahtlikku Lätist, Ungarist, Belgiast, Hispaaniast ja Eestist.