Kultuurivahetus tipneb taplusega

Neljapäeva südapäevaks kütab päike Raadi sõjaväelinnaku paplid nii palavaks, et nende lõhn võistleb edukalt kaitseväe roomikmasina väljaheitegaasidega. Põõsaveered on täis laiguvormis noori, keda ootab mängulahing.

Nädal aega on Eesti, Rootsi, Saksa ja Poola arstitudengid kuulanud Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi organiseeritud loenguid kultuurierinevustest ja neist tulenevaist meditsiiniprobleemidest. Lõpetuseks tõotatakse neile midagi praktilist ja ühtaegu lõbusat.

Kohe-kohe hakkavad varemeiks muutunud nõukogudeaegsete armeehoonete vahel vihisema värvikuulid ja välkuma sidemerullid.

Valus haav, magus muie

Esmalt peab aga paintball’i instruktor Kristjan Kostabi igipika ingliskeelse loengu sõjamängu ja relvakäsitsuse reegleist, tutvustab lahinguvälja ning jagab kahele vastasrinnale positsioonid.
«Ärge tormake nagu hullud, võite end kergesti vigastada,» manitseb Kostabi. «Vaadake valmis positsioon, kuhu tahate liikuda, ja alles siis sööstke. Selle halli maja akendest sisse-välja ärge ronige, kasutage ainult uksi. Teisele korrusele ärge minge.»

Viimaks saavad noored ette näomaskid, kümmekond kaela kollased ja kümmekond oranžid rätid ning pihku värvikuulipritsid.

«Kui saate kätte haavata, võite lahingualalt ise välja kõndida,» jõuab Kostabi veel juhendada. «Kui saate haava pähe, jalga või mujale, tõstate käe ja ootate ära meditsiinilise abi.»

Ning siis hakkavad kostma tuhmid nätsatused. Oranži värvi pritsib paplikoortelt ja rehvikuhjatistelt, mille taha sõdijad püüavad varjuda. Juba venitabki üks noormeestest käe taeva poole ja hõikab, et on vigastatud. Kaks kollases vestis välitohtrineidu lontsivad talle vastu.

«Jooksuga, see on lahinguväli!» pole Kostabi rahul ning piigad jätkavad sörgiga. Paraku selgub, et haavatu polegi õige haavatu. Tema vormil on mingid vanad värvikriimud ning instruktor käsutab ta lahingusse tagasi.

Esimeseks «pärishaavatuks», seejuures tõsise kaelahaavaga, õnnestub saada Euroopa Liidu nädalase kultuurivahetusprogrammi eestvedajal Martin Reimil. Reim on aga nii südi, et tõttab käelaba kaelale surudes ise meedikuile vastu. Ta pannakse läheduses pikali ning rohke verejooksu peatamiseks tehakse rõhkside.

Välitohtrid on pisut heitunud ja pisut peata, kanderaamile sirutatud Reimil püsib samas peas nägu, nagu oleks ta just söönud midagi väga magusat ja valu poleks ollagi. Järgmisena toodav vigastatu, peahaavaga poolakas Darek Kompani on koguni nõnda uljas, et viskab talle sidet sättivate neidudega poola keeles nalja.

Kuigivõrd heitunud ei näi olevat ka kolmas haavatu, Rootsi tudeng Lis Abazi, kelle biitseps on iseäranis võikalt lõhki kärisenud. Jälgi pildi saamiseks on tema õlavarrele seotud haavamulaaž. «Veritseb, aga on teadvusel,» saadab üks Lisi lappinud tüdrukuist tagalatelki raadiosõnumi.

«Kaua see veel võtab?» nõuab lebamisest tüdinenud Darek. «Tahan pissile!» Ta lükatakse koos kanderaamiga Martin Reimi kõrvale roomikmasina furgoonhaagisesse ning unnates algab nobe sõit sadakond meetrit eemale telkidesse.

Päris higi, päris stress

Operatsioonitelgis korraldab kolleegide tööd 555-aastase Greifswaldi ülikooli viienda aasta arstitudeng Berthold Henkel. Mastimänni mõõtu Henkel leemendab higist. Vaheldumisi räägib ta raadiosaatjasse ning Martin Reimi ümber sehkendavate ja hõiklevate tohtritega.

«Situatsioon on väga reaalne,» väidab Henkel leheneegrile kümmet sekundit pühendades. «Tunnen reaalset stressi. Muidugi aitab selline simulatsioon õppida närvilises olukorras külma pead säilitama.»

Ühtäkki selgub, et patsiendi süda on ponnistustest hoolimata seiskunud. «Me kaotasime ta, me kaotasime ta!» karjub keegi ning Reim, huulil vankumatu rahulolumuie, veeretatakse telgist välja, et teha ruumi mõnele lootustandvamale sõdurile.

Kogu see traagika pole heidutanud hobusekarja, kes jätkab otse veriste sündmuste keerise kõrval karjamaal stoiliselt rohuliblede nosimist.

Roomiktransportöör põrutab aga järgmise lasti järele. Ees ootab uus instrueerimine ja rollide vahetus.

Kõik 60 arstiüliõpilast peavad saama õhtuks olla nii haavajad, haavatud kui ka lappijad.