/nginx/o/2010/10/26/455466t1h5a51.jpg)
Kirjanik Mihkel Muti kolme kuu tagune avalik kartus, et taaraautomaatide külge ilmunud annetusnupud eriti kasutust ei leia, jäi õnneks pideta. Nagu paar päeva tagasi kuulsime, on küllaltki lühikese ajaga kogutud puuduses perede laste teatrisse viimiseks 20 000 eurot. Rehkendades, et keskmiselt libistab üks taaratooja korraga automaati vahest nii euro või poolteise jagu pudeleid, on annetusnuppu vajutatud umbes 150 korda päevas.
Kahjuks oli aga ilmselt õige Mihkel Muti väide, et taarapunktide maine pole endast hästi arvavate inimeste silmis kiita. Miks? Mutt seostas seda «veidrate tegelastega», kellega tuleb automaadisabas koos seista. Mina seostaksin seda hoopis kaubanduskeskuste hoolimatusega.
Enamik taaraloovutuskabiine lehkab, sest neid pole ammu põhjalikult kasitud. Rokalaigulised põrandad ja seinad kõnelevad, et korralikku pesu pole seal tehtud ilmselt mitte kunagi.
Nii tabangi end aeg-ajalt küsimast, kas ja miks pean ma laskma end nõnda alandada. Ehk ei arva ma endast küllalt hästi? Või ongi normaalne, et keskkonnahoidlik mõtlemine ja räige kõntsahais käivad paaris kui sukk ja saabas?
Huvitav, miks siis Prismade ja Selverite taaraautomaatide ees ei tunne ma end kui nõukogudeaegses bussijaama peldikus? Ilmselt põhjusel, et nende omanikud ei mõtle ontlikest jäätmekäitlejaist kui prükkareist.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)