Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tiibvarjulend paneb hinge helisema

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kuna Ülenurmel asub tegevlennuväli, annavad Tartu Tiibvarjuklubi liikmed Aare Vanari sõnul oma lendudest enne lennujuhtidele teada ja reserveerivad selleks alad. Tavaliselt starditakse mõnelt linnalähedaselt põllu-lapilt. | FOTO: Margus Ansu

Käige ära ja te saate teada, miks linnud laulavad, naerab viis aastat tiibvarjuga taeva all lendamas käinud Aare Vanari (53) ning tunnistab avameelselt, et seda vaimset naudingut, mida lendamine pakub, ei saa sõnadega kirjeldada.

Talvel võib lumiste väljade kohal tiibvarjuga lennates tekkida probleeme orienteerumisega, suvel on aga iga põllulapp ise värvi, seetõttu lennata lihtsam ja ka vaade ilusam. | FOTO: Margus Ansu

«Õhku tõustes jäävad kõik maised mured maapinnale ja inimese vaimne seisund sarnaneb sügavalt armunud inimese omaga. Kogu hing heliseb sees,» räägib Aare, kes viis lendama hakates ellu oma lapsepõlveunistuse.

«Lennundus on mind lapsest saati paelunud, aga polnud väljundit,» tõdeb Aare Vanari ning lisab, et oleks võinud ju tegeleda ka langevarjuhüpete või purilennundusega, aga mõlema harrastuse puhul on vaja väga palju vaba aega. «Aga tiibvarjuga on nii, et kui mul tekib tahtmine minna lendama, siis ma suudan õhku tõusta 20 minuti jooksul lähimalt muruplatsilt.»

Õhku tõusta saab igal pool

Kolm aastat tagasi loodud Tartu Tiibvarjuklubi liikmed on teinud starte näiteks Prisma kõrvalt Emajõe kaldalt ning Tamme staadioni tagant raudtee äärest. Kui on piisav vastutuul, siis aitab Aare sõnul vaid mõnest jooksusammust, et õhku tõusta. Aga tuulevaikse ilmaga võib juhtuda, et on vaja mitukümmend meetrit tõsiselt joosta.

Aare jutu kinnituseks tõmbab tema poeg Heino Vanari Luunja lähedal heinamaal Tartu Postimehele lennumasinat demonstreerides varju osava liigutusega pea kohale. Annab seljale kinnitatud mootorile pöördeid juurde ning on juba kümmekonna jooksusammuga paari meetri kõrgusel õhus.

Tiibvari ehk paraplaan hakkab kandma õhukiirusel 22−24 km/h. «Aga kui pool kiirusest on vastutuul, siis võib maakiirus olla poole väiksem, et tekiks piisav kandejõud,» selgitab Aare, kes õppis lendama täiesti iseseisvalt.

Õppematerjali ja infot on tänapäeval nii palju, et ka omal käel on võimalik teooria ellu viia. Aga sellest hoolimata ta teist korda seda ette ei võtaks ega soovita ka kellelgi teisel.
«Igal juhul peaks õppima juhendaja käe all. Eks väljaõpe muidugi maksab, aga risk on väiksem, asi ohutum ja võtab vähem aega,» põhjendab Aare.

Lennukõrgus sõltub eesmärgist

Tiibvarju hind sõltub mootorist ja varustuse tehnilisest tasemest. Mida raskem on piloot, seda võimsam peab olema mootor ja seda suurem ka tiib.

Kasutatud komplekti hinnaklass algab aga 2500−3000 eurost. Üldjuhul on mootorid 18−33 hobujõudu. Üle maailma on tiibvarjukomplektide mootorite tootjaid kümmekond, kuid enamik tuleb Itaaliast.

Klassikaline huvilend toimub 200−300 meetri kõrgusel. Aare sõnul on see hea ja mõnus kõrgus, kust vaade on ilus, sest maastik on kaugele näha, aga samas saab eristada detaile. Puu on puu, maja on maja ja inimene on inimene.

Mõnikord käiakse aga ka palju kõrgemal. Näiteks ilusa ilmaga saab Tartu kohal olles poole kilomeetri kõrguselt kenasti Peipsit vaadata. «Võib ka kilomeetri peale minna, aga see on eesmärk omaette ning lennu seisukohast ei paku see enam erilist naudingut,» tunnistab Aare.

Mitteametlik Eesti kõrgusrekord peaks olema üle 3000 meetri ning Euroopa oma 6500 meetrit. Mõni aasta tagasi võeti aga samasuguse lennuvahendiga ära Mount Everesti (8850 meetrit). «Tõsi, seal oli eritehnika. Kasutati väga suurt tiiba ja väga võimsat mootorit, et ta hõredas õhus veel kuidagi püsiks,» räägib Aare.

Tavaliselt kasutatakse suuremat lennukõrgust siiski ainult erijuhtudel. Näiteks kui on vaja lennata pikki vahemaid ja abistab tugev tagantuul. Tiibvari ise lendab 20−60 km/h, tugeva taganttuulega  on võimalik lennata juba üle 100 km/h. Suurest kõrgusevarust on abi ka vee ja metsa kohal lendamisel.

«Aga võib ka lennata meetri kõrgusel. Teha maapinna kohal jalutuslendu ja vaadata möödavihisevat maastikku. Ka see on nauditav,» lausub Aare lisadesb, et ühe paagitäiega saab lennata 2−4 tundi.

Ei ohtlik ega ohutu

Aare sõnul pole tiibvarjuga lendamine rohkem ohtlik kui mõni muu tehnikaspordiala. Kui ületada oma oskuste piire, võib heal juhul murda luid ja lõhkuda lennuvahendi, halvemal juhul surmagi saada. Ülemaailmse hukkunute statistika järgi jagunevad põhjused kolmeks: ebasobivad ilmaolud, valed juhtimisvõtted ja uppumine.

«Kui sul on seljas ligi 30 kilo raskust ja sulle lendab peale veel 30-ruutmeetrine märg tiib, siis veekogusse kukkudes palju ellujäämisvõimalusi pole,» nõustub Aare statistikaga. Senise viieaastase lennustaaži jooksul tal aga ühtegi ohtlikku olukorda ette tulnud ei ole. See, et mootor jääb seisma, on üsna tavaline, sest tegelikult ongi seisva mootoriga maanduda ohutum.

Neli aastat tagasi lendama hakanud Heino, kes oli siis vaid 14-aastane, mäletab aga selgelt päeva, kui ta talvel lume peal tiibvarjuga maatreeningut tehes ootamatu tuuleiili pärast ligi kümme minutit mööda  põldu lohises. «Tuul keeras varjule mitu ringi peale ja ma ei suutnud enam seda kontrollida.

Lootsin küll, et jään mõne põõsa taha kinni, aga panin kuni metsani välja,» meenutab Heino ja lisab, et juhtunu oli pigem naljakas kui ohtlik ning õhus olles on tiibvari väga hästi juhitav.

Lennata saab aasta läbi

Talvel käiakse lendamas 3-4 korda kuus, suviti paar korda nädalas. «Kui ilm on ilus, siis mõtled ainult õhku saamisest,» tunnistab Heino ja hindab linnas ringi sõites igat muruplatsi kui võimalikku stardikohta.

Tartus on tiibvarjuklubil kümmekond aktiivset liiget, Eestis on lendajaid sadakond. Viimane suurem üritus oli klubil üle-eelmisel nädalal, kui tehti grupilend ümber Tartu. Tavaliselt valitakse lendamiseks kohad, kus on vähem maju ja rohkem loodust.

Aare sõnul on inimeste reaktsioon tiibvarju nähes positiivne ja huvi suur. «Vähe on klubi üritusi, kus möödujad ei tule juurde,» lausub Aare, kelle arvates tahavad lennata paljud, kuid nad ei võta selleks midagi ette. «Inimesed ootavad tõuget. Minu tõuge oli passi kirjutatud.

Sain aru, et kui nüüd jääb tegemata, siis jääbki unistus unistuseks,» lausub Aare ning kutsub teisigi oma unistusi täitma.

Tagasi üles