/nginx/o/2011/08/18/713194t1h70df.jpg)
Peipsi-äärsed vene vanausuliste külad on praegu kui üks suur sibulaturg: paljude majapidamiste juurde on välja riputatud uhked sibulavanikud ja kuuride lahtistest ustest paistab kuivama pandud kuldne kraam. Uulitsad on inimtühjad, aga nagu kusagil välja seatud kauba juures peatub auto või buss, on kohe ka kaupmees platsis.
Kolkjas Galaganovite suures ja esinduslikus ligi 120-aastases telliskivimajas elav kaupmees Galaganovi lapselaps Jekaterina Lizarova (pildil) on samuti koos perega sibulatega ametis. Saaki sai see pere ligi kaks tonni. Kaupa on mitme hinnaga: sibulakilost küsitakse kuni poolteist ja ligi kolmekilose sibulavaniku eest seitse eurot.
«Sibul on tänavu hea ja ilus,» kinnitas Jekaterina Lizarova ema Anna Blinova, kes mitu head aastat tagasi perega Tartust Kolkjasse tühjaks jäänud isamajja tagasi kolis. «Meil jääb konkurente iga aastaga vähemaks, » rääkis Jekaterina Lizarova. «Suuri kasvatajaid pole palju jäänud ja memmed ei jõua seda tööd enam teha.
Kasvatame sibulat ju käsitsi: kevadel kaevame labidaga põlvekõrgused peenrad, suvel rohisin oma peenraid kolm korda. Vot nii me elame. Kui tahad midagi saada, tuleb kõvasti tööd teha.»
Sibulakasvatamise kõrvalt käib Jekaterina Lizarova Tartusse tööle, ta on ametis Rimi suures poes. «Rimis peavad mul käed hoolitsetud ja korras olema,» naeris Jekaterina Lizarova.
«Kui turul sibulat müün, vaatavad inimesed mu pikki lakitud küüsi ja ütlevad, et sina küll külas ei ela ega sibulat kasvata. Aga elan ja kasvatan ju!» Kolkjas asuva vene vanausuliste muuseumi juhataja Anna Portnova rääkis, et Vene ajal oli 31-ruutkilomeetrisest Peipsiääre vallast sibulapeenarde all kaheksa ruutkilomeetrit, nüüd kasvab sibul seal vaid paaril ruutkilomeetril.
/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)