Liisa Pakosta: millal peaks maja ära kolima?

Liisa Pakosta Foto: Liis Treimann

Hoonete lihtne ehitusviis lubas meie esivanematel vajaduse korral palkhoone teise kohta lohistada. Ehitusmaterjal oli nii kallis, säästlik eluviis loomulik paratamatus, nõnda oli iga valmis tahutud palk taaskasutatav väärtus.

Nüüdsel ajalgi on vanade palkhoonete turg täitsa olemas, mõnikord neid isegi varastatakse, lausa väljamaale müümise eesmärgil. Palju harvem kolitakse ümber ka keerulisema konstruktsiooniga hooneid.

Maailmapraktika kohaselt on kolijateks enamasti lihtsalt ilusad ajaloolised majakesed, mille uus omanik tunneb rõõmu igas lauas või kivis peituvast paatinast. See pole odav lõbu, pigem väga kulukas hobi.

Näide Egiptusest

Ka muinsuskaitsjad tunnevad mälestiste ärapäästmist nende kolimise abil.

Tuntuim näide on vaarao Ramses II rajatud Abu Simbeli templid Egiptuses. 3300 aastat vanad templid oleks hävinud Nasseri järve vetesse Aswani paisu ehitamisel. Kaksiktemplite päästmiseks läkitas nii Egiptuse kui Sudaani valitsus abipalveid ja neile tuginedes organiseeris Unesco ühe oma ajaloo suurima rahvusvahelise operatsiooni.

180 meetri kaugusele, ent algsest asukohast kõrgemale püstitati tehismägi, vee tõusu eemalhoidmiseks ehitati ajutine kaitsetamm. Templid lõigati ettevaatlikult tuhandeteks pisikesteks tükkideks, need nummerdati ja laoti uuesti üles. Enne saagimist tuli tükke süstida tugevdava liimiga, et need koos püsiksid.

Selliste kolimisvajaduste edaspidiseks ärahoidmiseks võeti muide vastu Unesco maailmapärandi konventsioon, praegu ei lubataks sellisesse kohta paisu lihtsalt ehitada.

Loodusjõud seda konventsiooni ei loe ja seetõttu on kolimist tulnud hiljemgi arutada. Näiteks on kliima soojenemise tõttu hakanud Altai mägedes sulama umbes 2500 aastat vanad sküütide igikeltsas külmunud hauad.

Selliste näidete tõttu on rahvusvahelises õigusruumis võimalus kultuurimälestist päästa see algsele võimalikult lähedal asuvasse kohta ümberkolimisega.

Erinevus tavapärase majalohistamise ja mälestise kolimise vahel seisneb selles, et esimesel juhul on eesmärgiks materjali või ajaloolise hoone aktiivne taaskasutus sobivamas asukohas, kuid mälestiste puhul on määrav ära hoida vältimatu hukk.

Nii lisandus tänavu Eesti muinsuskaitseseadusesse uus punkt, mis ütleb: «Kinnismälestise võib teisaldada tema algsest asukohast sobivasse asukohta, kui kinnismälestise säilitamine olemasolevas keskkonnas on ohustatud ja sellega tagatakse kinnismälestise säilimine.»

Päris üks ühele ei õnnestu hoone kolimine kunagi, välja arvatud puithoonete paarimeetristel lohistamistel, mis on tulnud ette võtta näiteks tee-ehituse tõttu. Muid õnnelikke näiteid Eestist ei teagi.

Tallinnas sai hiljuti lahti võetud Pärnu mnt 31 vanad puumajad, aga siis mädanesid seisma jäetud palgid ära. Kunagi lubati lahkelt uues kohas kokku panna Uus-Sadamas olnud paekivist ehitis. Olete sellest hiljem midagi kuulnud?

Palju küsimusi

Tartus kavandati Liivi tänava arhiivihoone ja uue anatoomikumi vahele 1990. aastatel Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet ning tänavaäärne vallivahimajake sai tookord kompromissina koost lahti võetud ja uues kohas ülesehitamise ootel Raadile ladustatud, aga mis on sellest saanud edasi?

Uut seadusepunkti ära kasutades arvab nüüd riigikohus, et neile tuleks Tartus Toomemäele uus ja suurem maja ehitada. Kaks ette jäävat vana muinsuskaitse all olevat puumaja sellelsamal Liivi tänaval võiks nende arvates maksumaksja rahaga eest ära kolida.

Tegu pole looduskatastroofiga. Isegi mitte kliima soojenemisega. Muide, riigikohtus töötavad väga targad inimesed ja selle kohtu otsused on oma kaalutletuse sügavuselt ja mitmekesisuselt alati huvitav ning õpetlik lugemismaterjal. Nad kaaluvad alati mitmesuguseid asjaolusid. Proovime samuti laiemalt kaalutleda.

Esiteks tekiks küsimus, kas riigikohtul on üleüldse vaja uut hoonet. Ehk saaks kasutada praegust otstarbekamalt? Võib-olla piisaks mõnest väiksemast juurdeehitisest?

Või saaks võimaliku ruumipuuduse leevenduseks kasutusele võtta uuenduslikumaid töömeetodeid, näiteks kasutada osaliselt kaugtööd? Kas uus, kohtupraktika analüüsi üksus peab tingimata asuma samas hoones – aga sellega põhjendatakse uue hoone ehituse vajadust? Avalik sektor peaks olema ratsionaalsuse ja tagasihoidlikkuse eeskuju ühiskonnas.

Oletame, et ruumipuudus on tööd segavalt väljakannatamatu ning et seda pole võimalik lahendada muul moel kui laienemise abil.

Järgmisena tekiks küsimus, miks on vaja just uut hoonet ehitada, ehk oleks otstarbekas ära kasutada neid hooneid, mis Toomemäel juba olemas. Lossi 36 ja Oru 3 – neid on ju riigikohtule lausa kandikul pakutud.

Tühjaks jäävat on sealkandis veel. Asjaolu, et vahepeal tuleks võib-olla ühest hoonest teise minnes veidi värskes õhus jalutada, on ju pigem tervisele kasulik.

Meenuvad kohe koolimajad (näiteks Tallinnas Reaalkool ja GAG), kus eri õppekorpused asuvad eri hoonetes ja väiksed lapsed on saanud vahepealse väljas liikumisega aastakümneid hakkama.

Eestit kimbutab laiemalt probleem, et just avalik sektor jätab liiga kergesti maha vanad ja väärikad hooned ning tormab uusi ehitama. Selmet kohandada vanu maju uueks kasutuseks või sättida neid senise otstarbe kohaselt mugavamaks! Sealjuures isegi mõtlemata, mis mahajäetud hoonetest edasi saab. Tohutu raiskamine.

Justiitsministeerium on seni olnud eeskujulik vanade kohtuhoonete renoveerimisel, selle asemel et uusi ehitada. Avalik sektor peaks olema keskkonnakaitse, materiaalsete ressursside otstarbeka kasutamise ja ajalooliste väärthoonete sisulise hoidmise eeskuju ühiskonnas.

Äkki hoopis integreerida

Järgnevalt oletame, et kõik teised olemasolevad hooned on leidnud juba korraliku uue kasutuse. Sellisel juhul tekib küsimus, miks tuleks need kaks puithoonet just nimelt teisaldada, miks ei saaks neid senises asukohas integreerida uue riigikohtu hoone ehitusse?

Kunagi planeeriti samasse kohta eesti rahva mälu esindushoonet ja siis kavandati need hooned säilitada ja integreerida.

Muinsuskaitse eesmärk ei ole kunagi tühja hoonet lihtsalt hoidmise pärast hoida, ikka tuleb leida kasutus ja kasutaja. Uue hoonega kokku sätitud uuskasutus vastaks levinud maailmapraktikale, sest sellisel juhul jäävad vanad hooned oma algsesse linnaruumilisse asukohta, need tehakse korda ja võetakse ühtlasi kasutusele.

Riigikohtu ruumikasutus ei ole ülemäära pretensioonikas, erinevalt näiteks ujulast või haiglast, seega saaksime esteetiliselt nauditava, ratsionaalse ning ajaloolisi hooneid tulevastele põlvedele ilma vahepealse vandalismita säilitava kompleksi. Lastele jääks alles võimalus «uued» osad soovi korral taas eemaldada.

Avalik sektor peaks olema ühiskonnas eeskujuks, kuidas on võimalik loovalt vanu hooneid taaskasutada, mitte neid uisapäisa eest ära koristada. Avalik diskussioon nendes küsimustes ning avaliku sektori eeskuju arendaks tänuväärselt edasi üldist ratsionaalset ja talupojatarkust hindavat ehituskäitumist.