Olev Raju: kakskümmend aastat tagasi Tartus

Olev Raju

FOTO: Margus Ansu/Postimees

20. august 1991 on praeguseks paljudele juba midagi, mis kuulub perioodi «enne minu ajaarvamist». Küllalt palju on räägitud sellest, mis toimus Tallinnas teletorni juures ja Toompeal. Kuid võitlus käis ka mujal.

Tartus oli sel päeval näiliselt rahulik: tankid olid linnast mööda läinud, tänavatel demonstratsioone ei korraldatud ja ka sõjaväge ei liikunud. Kuid pinged olid üleval ja tegevus käis.

Kell 14 peeti Tartu linnavolikogu istung – loomulikult erakorraline. Traditsioonilise Inseneride Maja asemel oli toona kogunemiskohaks raekoja saal. Alustasime 22 volinikuga, lõpetasime 28 inimesega.

Kuiv protokoll väidab, et ühehäälselt võeti vastu volikogu avaldus. Ja kehtestati reeglid tööks erakorralistes tingimustes (loe: siis, kui osa volikogust kas istub või on Siberis).

Tegelikult oli juttu palju rohkemast. Jätame kõrvale musta huumori, kui volikogus deklareeriti, et Tartu volikogu nõuab endale eraldi vagunit Siberisse sõiduks. Samuti ei ole ma siiani kindel, kas oli õige info, et vagunid koos käeraudadega on Kärkna jaamas juba ootamas – ma lihtsalt ei usu, et riigipöörde üritajad olid nii head organisaatorid, et need oleks neil juba valmis olnud.

Meeleolu oli ärev, kuid võitlusvalmis. Oli ju selge, et kindralid lehmade lüpsmisega hakkama ei saa.
Olukorras, kus Eesti valitsus oli juba enne mässu pidanud arutama hädaabinõusid elanike toitlustamiseks ning välismaa putšiste ei tunnistanud, oli majanduslik kollaps ja sellest tulenev nende võimu kokkukukkumine selge.

Küsimus oli, kas nad suudavad võtta võimu, ja kui tõesti suudavad, siis kui kaua nad tegutseda saavad ja kui palju pahandust suudavad selle ajaga teha.

Siit lähtus ka volikogu käitumine. Ülesanne number üks oli ära hoida verevalamine. Kõigepealt arutati, kui palju on olnud kontakte sõjaväega ja kuidas sõjavägi võib Tartus käituda.

Tartu sõjakomissari Ants Laaneotsa hoiak oli selge – see mees käitub targalt. Tänu Laaneotsa rahulikkusele ja lennuväljal ikka veel valitsevale Dudajevi vaimule (Dudajev ise oli selleks ajaks juba Tšetšeeniasse siirdunud) õnnestus saada kokkulepe lennuvälja ülema Jani-niga, et sõjavägi Tartus tänavatele ei tule.

Mässajad põhjendasid nõuet viia igal pool sõjavägi tänavatele vajadusega ära hoida korratused ja röövimised.

Meie kokkuleppes garnisoni ülemaga oli, et linnavalitsus tagab korra ja hoiab ära provokatsioonid.

Siis saab sõjavägi hiljem deklareerida: kord niigi majas, pole vajadust tänavatel olla. Nii ka läks, Tartus käituti distsiplineeritult (mitte nii nagu aastal 2011 maailmas) ja ka provokatsioonid hoiti ära.
Mässajad olid teatanud: kõigi tasandite võimuorganite volitused on peatatud.

Tartu linnavolikogu deklareeris: meie jätkame tööd lähtudes Eesti Vabariigi seadustest. See deklaratsioon võis muidugi tähendada repressioone, kui mässajatel õnnestub mingi aja võimul püsida.

Sellest lähtudes võttis linnavolikogu vastu oma töö korraldust puudutavad otsused. Lepiti kokku, et kuni 49 volinikust saab veel kokku tulla 9, on volikogu otsused seaduslikud ja kohalik võim toimib.

Ka arutati võimalikke konspiratiivseid kohtumiskohti musta variandi jaoks, kui mässajad tõesti asuvad füüsiliselt likvideerima Tartu omavalitsust.

Otsuse töökorraldusest erakorralises olukorras sai volikogu juba oma järgmisel istungil tühistada.


 

Tagasi üles