Hüperaktiivsus on alati olemas olnud

Professor Klaus-Peter Lesch avalikul loengul Chemi­­cumis. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli Chemi­­cumis pidas eelmisel nädalal avaliku loengu professor Klaus-Peter Lesch Würzburgi Ülikooli psühhiaatriakliinikust, maailma juhtivaid teadlasi bioloogilise psühhiaatria valdkonnas.

Professor Lesch rääkis hüperaktiivsuse ja tähelepanuhäire neurobioloogilistest alustest.
Kas hüperaktiivsusest ja tähelepanuhäiretest on saamas üha kasvav probleem?

Jah ja ei. Nüüd ollakse sellest probleemist rohkem teadlikud, aga see on alati olemas olnud ja alati ka üsna tavaline probleem. Juba 19. sajandi alguse lasteraamatutes (näiteks Heinrich Hoffmanni kirjutatud lasteraamatus «Kolumats») oli sellele viidatud.

Hüperaktiivsust ja tähelepanuhäireid on nimetatud erinevate nimedega ja seostatud alati sellega, et mõned lapsed ei oska käituda, et neil on loomupäraselt n-ö halb iseloom. Aga see on väga kitsas arusaam, sest need lapsed moodustavad kuni 10 protsenti ja on lihtsalt keskmisest lapsest veidi erinevad.

Samas peavad nad samamoodi koolis vaikselt paigal istuma ja hästi käituma. Hüperaktiivsel lapsel on sellist käitumismalli väga raske jälgida, paljud neist on näiteks väga impulsiivsed. Siis võibki juhtuda, et need lapsed satuvad probleemidesse.

Te ütlesite, et tähelepanuhäire ja hüperaktiivsus on lapsel juba sünniga kaasas?

Jah, see on kaasasündinud, loomupärane ja pärilik.

Mis vahe on lihtsalt energilisel ja hüperaktiivsel lapsel?

Seda on väga raske teada saada, sest nad tunduvad sarnased. Asi on selles, kas laps suudab või ei suuda end kontrollida. Näiteks, kui tal on vaja koolis vagusi istuda, kas ta suudab seda teha.

Kas näiteks viieaastane laps üldse teab, mida tähendab enesekontroll?

See on automaatne. Ta kasvab ja talle räägitakse kogu aeg, kuidas käituda, ja siis ta teebki seda, aga mõned lapsed ei suuda. Nende tähelepanu hajub ja neil hakkab igav, nad tahavad midagi muud teha.

Kui õpetaja avastab, et tema õpilane on hüperaktiivne ja tal on keskendumisel raskused, mida siis teha?

Ta peaks rääkima vanematega ja soovitama, et vanemad võtaksid ühendust spetsialistiga – pediaatri või lastepsühholoogiga.

Kui hüperaktiivne laps kasvab suureks ega saa vahepeal abi, kas temast saab hüperaktiivne täiskasvanu?

Mingist protsendist jah. Suur osa inimestest kohaneb ja neil ei ole probleeme, kuid 30–50 protsendil on endiselt sümptomid – nad ei suuda keskenduda ja neil on raskusi oma tööülesannetega toimetulemisel.

Kas täiskasvanuid on raskem aidata kui lapsi?

See on palju keerulisem, sest siis peab tegelema veel ka teiste probleemidega, mis tekivad seetõttu, et täiskasvanud inimene ei täida oma eesmärke. Ta muutub rahutuks ja rusutuks, ei suuda õhtul lõõgastuda ning võtab appi alkoholi.

Kui ta ei suuda keskenduda, siis ta suitsetab, et mõtteid koguda. Ta ei ole endaga rahul. See viib selleni, et töö efektiivsus langeb.

Kui inimesel on raske keskenduda, kuidas ta saaks end aidata – olgu siis tööl, koolis või kuskil mujal?

Muidugi vajatakse siis professionaalset abi, nõustamist. Psühholoog või psühhiaater aitab inimesel päeva struktureerida.

Üks variant on üksikasjadele keskendumine. Näiteks sa valmistad eine ja siis hakkad seda sööma. Ja sa ainult sööd, mitte ei loe samal ajal raamatut. Üks asi korraga! Saab kasutada ka näiteks zen-budistlikku meditatsiooni, mille abil keskendutakse ühele asjale korraga.

Kui inimesel on keskendumishäire, lükkab ta alati asju edasi, sest ta arvab, et ülesanne on nii mahukas. Sel juhul saab kasutada niisugust tehnikat, et jagad ülesande alapunktideks. Teed viis punkti ja hakkad esimesega tegelema.

Teed selle ära ning siis võtad väikese vaheaja ja lõõgastud, näiteks sportides. Siis võtad teise punkti ja nii edasi... nii üritad leida tasakaalu töö ja lõõgastumise vahel.

Nimetasite professionaalide tähtsust, kuid inimesed ei taha tihti nõustaja juurde minna.

Nojah, aga küsimus on selles, kas sa kannatad ega jõua oma eesmärgini või küsid natuke abi. Paljud inimesed tulevad olukorraga toime, sest suudavad ise end koguda, kuid osa ei suuda.