Trükikojas ootavad ootamatused

Neis sahtlites pidanuks olema väiksed metalltähed, kenasti suuruse ja stiili järgi karbikestesse laiali sorditud. Tallinnas Kultuurikatlas hoiul olles sattusid need sahtlid aga ehitusmeeste kätte, kes tähed kõik kokku kallasid. Metallikokkuostu need õnneks ei jõudnud, kuid kõigi uuesti sortimine võtab Lemmit Kaplinski hinnangul ühel inimesel aega viis aastat. Foto: Kristjan Teedema

Endises Greifi trükikojas Tartus on juba mõnda aega vaikselt pesitsenud nii paberi- kui trükimuuseum. Nüüd on asjad ja ajad jõudnud niikaugele, et mõlema uksed on kõigile valla.

Pole olnud veel suurt avamist ega küsita praegu piletiraha, sest käib nii-öelda katseaeg, et saada tagasisidet ja ka ise targemaks. Ekspositsioonidki pole veel päris valmis. Paari kuu jooksul saab aga kõik jonksu.

Lemmit Kaplinski, üks trükimuuseumi tegijatest, rääkis, et erinevalt tavalistest muuseumitest, kus laste käed käsutatakse taskusse või selja peale, on trükimuuseumis eksponaatide katsumine mitte ainult lubatud, vaid neid lausa peab näppima, et asjadest selget pilti saada.

Kuna külastajad on harjunud ainult silmadega vaatama, on masinate ja kappide peale pandud ka rohelised puutumist lubavad kleepsud. Vaid mõnes üksikus kohas on näha punast keelumärki, sest seal võib liiga suur huvi lõppeda uurijale mõnest vajalikust kehaosast ilmajäämisega.

Ka on tavapärasest muuseumist erinev see, et ruumides käib pidevalt töö. Seal trükitakse näiteks nii plakateid kui postkaarte, seega saavad huvilised näha, kuidas töö tegelikult käib.

Just seetõttu, et masinaid pidevalt kasutatakse, ei ole nende külge pandud ka infotahvleid, kuidas miski töötab – külastajad saavad hoopis sisenedes võtta ukse juurest raamatukese, kus kogu teave täpselt kirjas.

Uus pilk paberile

Paberimuuseumi juhi Anne Rudanovski sõnul tekitab nende nimi võib-olla pisut vale ettekujutuse ning puitukse taga olev väljapanek tuleb külastajatele sageli ootamatusena.

«Paljude ettekujutuses on siin virnade viisi vanu paberilehti, mida näidatakse,» rääkis Rudanovski. «Võib-olla oleks paberikunstimuuseum olnud selgem nimetus, meie mu­­seaalne tegevus on pigem kunsti kogumine ja paberiga seotud asjad.»

Muuseumi ühe peamise eesmärgina tõi Rudanovski välja ka näituste korraldamise. Praegu on seal näiteks kõrgema kunstikooli tudengite väike ehtenäitus, septembris tulevad ruumilised raamatud. Sel aastal on plaanis teha veel neli näitust.

Rudanovski tulevikuunistuseks on siia tuua aga ka välismaiste kunstnike taieseid, mis on pisut erilisemad ja mitte päris mainstream.

Kirjutusmasinad on oodatud

Ehkki eraldi korrustel, käivad paberi- ja trükimuuseum omavahel kokku nagu sukk ja saabas. Nii on plaanis lahtiolekuajad samad hoida ning müüa ühiseid pileteid.

Enne muuseumitesse jõudmist tuleb aga läbida fuajee, kuhu on vähehaaval tekkimas korralik kogu kirjutusmasinaid. Kaplinski sõnul on inimesed neid tasapisi annetanud ja kokku on neid juba ligi kakskümmend. Mõned neist olid töömasinad veel üheksakümnendatelgi.

Kaplinski meelest võiks kirjutusmasinaid olla veel rohkem ja erinevaid – pole ju tänapäeva teismelised sellist aparaati oma silmaga näinudki.
Seega on kõik, kellel seisab kasutult mõni kirjutusmasin, oodatud seda muuseumile annetama või laenuks andma.


kas teate?

Paberimuuseum ja trükimuuseum
• Asuvad vanas Greifi trükikojas Kastani 38.
• Avatud reedest pühapäevani kell 11–18.