Repliik: kas hääbume üritamata?

Tee. Foto: Peeter Langovits

Tänavuses Metsaülikoolis on vaatluse all keeruline teema - Eesti regionaalne areng. Meie oma riigi majandusliku ülalpidamise lähteülesannet on pingpongipallina põrgatanud juba 15 aastat ja vaat et kauemgi.

Hoolimata erinevatest analüüsidest, mis toetavad väikeste omavalitsuste ühinemist või ühendamist, seda mingitel nähtamatutel põhjustel ometi ei toimu. Ettevalmistatud haldusreformi kavade elluviimiseks puudub ilmselgelt poliitiline tahe ja nähtavasti ka eesmärk.

Millist Eestit me tahame? Kuhu ja kui palju investeerime? Millised on rajatavate infrastruktuuride majanduslikud põhjendused? Milline on see lähteülesanne, mille pinnalt reformida?

Suurt osa Eestimaast puudutavate küsimuste arutamine käis sel korral Metsaülikoolis, kusagil kaugel, kesk kaunist Lõuna-Eesti kuppelmaastikku. Kahtlemata on Kääriku spordibaas nende teemade arutamiseks sobilik paik, kuid need teemad peaksid rohkem tooni andma ka Toompeal või avalik-õiguslikes ülikoolides.

Miks meenutab meie paljuräägitud haldusreform kõrvaltvaadates paljasõnalisust ning paigaltammumist? Regionaalarengu temaatika jõudmine Metsaülikooli käsitlusse edastab meile kujundliku sõnumi metsa eksimise kohta. Antud juhul siis riigi- ja omavalitsuste juhtimise metsa.

Eravestlustes väljendavad poliitikud arvamust, et sunniviisiline haldusreform oleks liialt ebapopulaarne. Ärge tehke parem midagi, kõlavat ka riigi praeguse juhtpartei ladvikust.

Kes teab, ehk ongi mitte midagi tegemine kõige õigem? Radikaalne haldusreform annaks küll mõningase kokkuhoiu juhtimiskuludelt ning raha kasutamine muutuks ehk ratsionaalsemaks. Teisalt tuleks paljudel vallaametnikel leida endale uus töö ning tõenäoliselt leiavad nad selle
linnadest. Ehk teisisõnu, maal jääb inimesi veelgi vähemaks.

Seega on kahtlemata kõige mugavam jätta asjad nii nagu on. See tähendab ikkagi maaelu vaikset hääbumist, kuid vähemasti mitte sellise tempoga, et see põhjustaks suuremaid vapustusi.

Siiski on riigi võimuses pöörata protsesse ka vastupidises suunas. Mitte küll hakata taas kolhoose ehitama ja inimesi sunniviisiliselt linnadest maale kolima, kuid luues maapiirkonnas linnadest oluliselt soodsama ettevõtluskliima. Et mingitel maa-aladel hakataks taas looma majanduslikke
väärtusi ning piirkondade ülalpidamine ei sõltuks üksnes riigi heldusest.

Kuidas seda teha? Kahtlemata on seda raske teha, kuid ma ootaksin poliitikutelt ja avalikkuselt vähemasti mõttearendusi ka sellises suunas.

Väärtusloomevõimelisus sünnib praegu piiriäärsetel aladel harva ning tõele au andes, üksnes enese elushoidmise hädavajaduse pinnalt. Needki inimesed tunnetavad tegelikult riigi survet, et nad võiksid luua oma väärtusi mõnes asustatumas piirkonnas.

Maapiirkondade tühjaksvalgumine ei saa aga ometi olla riigi eesmärk. Väike Eesti ei saa endale lubada selliste alade tekkimist, kuhu riigi õigusruum ei ulatu ning kuhu inimesed enam minna ei julge.

Sestap ootaks nüüd juba üsna lähemas tulevikus valitsussektorilt hüpoteetilise tuleviku rajamise kõrval konkreetsemaid analüüse ja argumente. Kui küsimus on eesmärgis või idees eneses, siis
võiks nende mõistuspärane kaalutlemine ju kuskiltmaalt nähtav olla.