/nginx/o/2013/07/05/1876342t1h879e.jpg)
/nginx/o/2011/08/14/707796t1h69f5.jpg)
Olukord, kus mõnd väiksemat valda juhib juba kümme aastat üks suguvõsa, asub kaugel demokraatiast, leiavad mitmed Käärikule metsaülikooli kogunenud inimesed. Teised on seevastu seisukohal, et jõupositsioonilt joonlaua ja pliiatsiga Eesti kaardi kallale minna samuti ei tohiks.
Inimesed pelgavad haldusreformi, sest neile tundub, et nii kolib nende elu üle otsustamine kuhugi kaugemale ning demokraatia väheneb, kõlas sõnavõttudest. Samas leiame mitmel pool Eestis näiteid, kuidas kaua võimul püsinud üksikud suguvõsad juhivad tervet kohalikku elu. Demokraatia on sellistest kohtadest juba ammu kadunud.
Eesti väiksemate omavalitsuse suuremateks liitmise vajadusest on räägitud kord rohkem, kord vähem, kuid reaalseid samme on selle ajaga astutud vaid üksikuid. Kolmapäevast pühapäevani Käärikul peetavas metsaülikoolis uuritakse, millise kännu taha see haldusreform on pidama jäänud.
Majad või muu?
Teema polariseerib tugevalt ühiskonda. Ühelt poolt tahavad inimesed, et kõik oleks käe-jala juures ning taunitakse riigi teenuste koondamist suurematesse piirkonnakeskustesse. Teisalt mõistetakse, et nii on riiki väga kallis üleval pidada.
Paljud Eesti piirkonnad tühjenevad. Maakonnakeskuste elanike arv väheneb isegi kiiremini kui väiksemates kohtades.
«Kõikjalt kostub küsimus miks riik ei aita?» rääkis regionaalminister Siim-Valmar Kiisler. «Kui riik siis küsib, kuidas saame aidata, kostub vastuseks, et andke meile remonditud maju. Äkki teeme purskkaevu ka?» arutles minister.
Väikelinnas oleks kõik justkui ideaalne. Puhas keskkond, ei mingeid lasteaiajärjekordi ega koolikohtade nappust. Ometi kipuvad inimesed kolima sinna, kus on lasteaiajärjekorrad ning raskem arstile pääseda. Neis paikades on tööd.
Kiisler näeb lahendust jõulises haldusreformis ning tugevate keskuste loomises, kuhu oleks koondatud kõik vajalikud teenused. Ehk looks just see piirkondades juurde töökohti, kus inimesed tahavad töötada.
Järvamaa inimesed kritiseerivad, et nende piirkonna kohus ning politsei peamaja asuvad Pärnus. «Aga kui sageli on inimesel üldse tarvis kohtus või politsei peamajas käia?» arutles regionaalminister.
Reformierakondlane Rein Aidma tõi Kiislerile vastuseks Soome näite, kuidas läänide ühendamise järel jätkus ometi elanike arvu vähenemine vaatamata sellele, et põhjanaabrid suunavad regionaalmeetmetesse võrreldamatult suuremaid summasid.
Mõistlikke investeeringuid
Endine Põlva linnapea ning praegune riigikogu liige, Keskerakonda kuuluv Tarmo Tamm leidis, et paljuski on pall siiski riigi käes. «Riik ei austa omavalitsusi,» väitis ta ning meenutas, kuidas masu ajal nende tulubaasi vähendati.
Tihti imestatakse selle üle, et mööda ilusat maanteed sõites lõppeb väikelinna piiril ühtäkki asfalt ning algab kuumaastik. Põhjus on selles, et riik eraldab endale kuuluvatel maanteedel ühe kilomeetri hooldamiseks 15 korda rohkem raha kui seda antakse omavalitsustele, kirjeldas Tamm. Eestimaa asulad aga on meie visiitkaart ning sinna tuleks suunata rohkem ressursse, leidis ta.
Et omavalitsusi tuleks liita, sellega oli Tamm päri. «Põlva maakonnale piisaks neljast omavalitsusest: Kanepi, Põlva, Räpina ja Värska.» See vähendaks tema hinnangul ka rumalaid investeeringuid.
Ta tõi näite, kuidas Põlva linna ümber asuv Põlva vald ehitab linna uut koolimaja. Samal ajal on linna koolides lastele kohti piisavalt nii linna kui valla laste jaoks. Kui liita omavalitsuste taolised konkureerivaid investeeringuid kokku, olgu nendeks siis rahvamajad, staadionid või koolid, on summa üüratu, tõdes Tamm.
Ebapopulaarne samm
Regionaalminister Kiisleri kinnitusel esitas ta juba paari aasta eest valitsusele eelnõu, viia läbi radikaalne haldusreform. Vastavalt kavale kattuksid tulevaste omavalitsuste piirid praeguste maakondade piiridega. «Ka praegune teedevõrk on üles ehitatud selle loogika järgi,» ütles ta.
Ettepanek ei ole aga leindud koalitsioonipartneri ehk Reformierakonna toetust.
Reformierakonda esindanud Rein Aidma hinnangul tuleks välja mõelda siiski mõni teistsugune mudel. Ta tõi näite, kuidas Ida-Virumaal on pisut teistsugune kultuuriruum ning linnad allutatud ühtsele mõtteviisile. Radikaalne haldusreform võiks tema arvates tuua seal hoopis Eesti riigile kahjuliku tulemuse.