Peatuste teekate jääb bussidele alla

Tartu linnaliinibusside peatustesse vajuvad busside raskuse all rööpad, seda kurdavad nii bussijuhid kui ka sõitjad. Riiamäe peatus on üks, mille kehva olukorra Sebe esile tõstis. Foto: Margus Ansu

Kas tõesti on Tartu linnaliinidel tänavu alustanud Sebe uued bussid liiga rasked, et bussitaskud neile vastu peaksid? Miks muidu on peatustes asfaldisse vajunud sügavad rööpad.

Et asi on hull, hakkas Sebe Tartu linnaliikluse juhi Üllar Kaljuste kõrvu jõudma mõne nädala eest, kui bussijuhid sellest üha enam kõnelema hakkasid. «Eks nad hakkasid märkama veel varem, aga asi läks järjest hullemaks,» rääkis Kaljuste.

Ka toimetusele on tulnud teateid, et bussipeatustes on sügavad rööpad, ja mitte mõnes, vaid paiguti järjepanu.

Kaljuste sõnul ei saa peatuste äravajumist kindlasti sellega seostada, et uued bussid on vanadest raskemad. Ehkki rasked nad on.

Sebe Tartu linnaliinibusside hulgas kõige arvukamalt esindatud Scaniate tühimass on 11 800 kilo, lühikestel Maz-bussidel 8000 kilo ja pikkadel Mazidel 14 000 kilo. Kuid tipptunnil võib pikas Maz-bussis olla üle saja inimese. Ühe sõitja keskmiseks kaaluks arvestatakse 70 kilo.

Lohk kogub vett

Lisaks sellele, et ära vajunud peatus näeb lihtsalt halb välja, on sel ka vähemalt kaks tõsisemat häda. Sadudega kipub vesi rööbastesse kogunema ja peatusse sõitev buss võib isegi aeglaselt liikudes bussiootajad märjaks pritsida. Teiseks, kui vaod on väga sügavad, võib bussi põhi hakata vastu teekatet kriipima.

Bussifirma on linnale märgukirja saatnud. Just nii, nagu Tartu linna ühistranspordi peaspetsialist Madis Oona soovitas. Kaljuste ütles, et vastust ei ole märgukiri saanud – pole märgata, et midagi oleks korda tehtud.

Kaljuste soovitas linnaametnikel küsida, kas see on Tartus iga-aastane probleem, et kevadel ja soojemate ilmadega vajuvad bussipeatused ära.

Tartu linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pool ütles samuti, et süüdi pole asjaolu, et uued bussid on eelmistest raskemad ja et teekatte vajumine on bussipeatustes tavaline nähtus.

«See on enamikus Tartu bussitaskutes nii ja niisamuti mujal Eestis ja ka teistes riikides. Buss on lihtsalt väga raske asi.»

«Bussitaskud tehakse samasuguse konstruktsiooniga nagu tee, tihtipeale on neid eraldi juurde ehitatud ja mõni ei ole võib-olla kõige paremini välja kukkunud,» rääkis Pool.

«Nüüd see suur ja raske asi seisab ja väriseb seal peal. Mootor ju paratamatult vibreerib. Sealt tuleneb, et bussid vajutavad asfaldisse vaod. Eks tuleb lappida, nagu on ka varasematel aastatel tehtud.»

Pool leidis, et seni otsest suurt katastroofi ei ole, bussid saavad sõidetud.

«Ilus ei ole ja sinna muidugi tekib lomp, see häirib inimesi, kui buss sinna sisse sõidab,» arutles Pool. «Me oleme tänavaid lappinud, aga ei tule ette, et oleksime otseselt bussitaskud ette võtnud. Ju need tuleb sügisel ette võtta, et saada talveks ja vihmadeks korda. Eks suvel kuumaga tikub kõige rohkem vajuma.»

Liiga kallis abinõu

Kui tihti bussitaskud ülekäimist vajavad ja kas abi võiks olla tugevamast teekonstruktsioonist? Pool ütles, et remondivajadus sõltub paljudest asjadest, sest peatuste koormus on erinev. Mõnd läbib päevas kümme ja mõnd sadu busse.

Tugevam konstruktsioon võiks tema sõnul remondivajadust vähendada küll. Näiteks Ränilinna lõpp-peatuses on eksperimendi pärast kasutatud confalt-katet, sellist, mida kasutatakse lennuväljadelgi, ja peatus on kümmekond aastat korras.  

«Samas on see röögatult kallis. Mujal on ikka tavaline teekatend,» lausus Pool.