Mõni mees juhib riiki, mõni kombaini

Välgi küla mehed Andre Persidski (vasakul) ja Jüri Afanasjev on vilunud kombainerid ja parajad lõuamehed. Pildi tegemise vahepeal jõudis Jüri Afanasjev näiteks kavalalt naerdes rääkida, et millegipärast ei taha ükski blondiin Andre kutsumise peale kombaini mugavale kõrvalistmele sõit-ma tulla. Naised, mõelge kah ikka, sellist pakkumist ei tehta ju iga päev!

FOTO: Margus Ansu

Kõrgetel kohtadel töötavad mehed käivad ikka ringi puhaste heledate särkidega. Nagu ka Vara valla Välgi küla mehed Andre Persidski ja Jüri Afanasjev, kombainerid, kes praegu iga ilusa ilmaga tiirutavad ligi neli meetrit kõrgete New Hollandi kombainidega tulundusühistu Kaarel viljapõldudel.

«Aga miks mitte hele triiksärk,» muheleb Andre Persidski kavalalt. «Kabiin on puhas, ei tolma ega midagi.» «Andrel on kabiinis vaibad maas ja igal hommikul laseb ta õhuvärskendajat,» räägib Jüri Afanasjev. «Tavaliselt on lilled kah vaasis, aga vot just täna olid need ära närtsinud, pidi minema viskama.»

Kaarli kontori juures askeldavad mehed naeravad, et Andre on olnud kombainer 80 aastat, see töö olevat tema hobi – juba Vara kolhoosi aseesimehe ja peainsenerina pööras ta suve teises pooles kombainirooli.

Nagu öö ja päev

«Vene ajal maksti kombainerile hästi,» selgitab Andre Persidski. 80 lõikussuvest on asi muidugi kaugel, aga kas käsil on 27. või juba 28. aasta – no võta sa nüüd kinni. Igatahes on vilunud kombainer vilja koristanud kahe Niva, kahe punase Doni, Kolosi ja rohelise Doniga, mis Vara mail kohe Don Deeriks ristiti.

«Roheline Don oli uuena päris hea masin, aga seda headust ei jätkunud kauaks,» meenutab Andre Persidski. Õige ruttu muutus roheline Don punaseks Doniks, sest viimase varuosi liikus rohkem ringi.

Don Deeril oli isegi konditsioneer, aga ka sellega läks nagu nõukogude traktoritööstuse toodanguga ikka. Esimese lõikusaja alguses kuumade ilmadega timmis Andre Persidski konditsioneeriga kabiini jahedaks. Kui ilm viluks läks, ei teinud konditsioneer sellest aga enam välja ning Andre Persidski koristas vilja, talvemüts peas ja vammus seljas.

Ka kaheksandat aastat kombainirooli keeravale Jüri Afa­­nasjevile pole Vene masinad võõrad. «Väljas kolmkümmend kraadi kuuma, kabiinis veel rohkem ja jube tolm,» räägib ta. «Sõitsime, aknad lahti, tuul tõmbas, aga muidu oleks surnud.»

Õnneks on see kõik mälestus. Kaarli kaks kombainerit sõidavad nüüd põllulaevadega, mille konditsioneer töötab kui kellavärk ja tolmukindlas kabiinis mängib raadio nii kõvasti, kui ise tahad.

Rool liigub vajaduse korral kergelt ette ja taha, et kombainer ei peaks nõelasilmast läbi pugema. Õhkpadjaga iste seab end ise juhi kaalu järgi ja nagu kombainer istmelt püsti tõuseb, jääb heeder ohutuse pärast kohe seisma.

Koguka masina juhtimine, näiteks edasi-tagasisõit, heedri tõstmine ja langetamine ning haspli kiiremaks-aeglasemaks timmimine käib mugavalt parema käe järgi seatud puldist. Kabiini põrandal on vaid piduripedaal ja blokeering, mis näiteks sissejäämisel või mõnes muus raskes olukorras mõlemad rattad võrdselt vedama paneb. Uuest peast maksavad need kombainid rohkem kui Mercedese sõiduauto ehk vanas rahas 2,4 ja 2,8 miljonit krooni.

«Selle kombainiga on palju kergem sõita kui veoautoga,» kinnitab Andre Persidski. «Sõidad nagu automaatkäigukastiga sõiduautoga, ainult suurte mõõtudega tuleb ära harjuda.»

Viimane on tõsi, sest tema ja Jüri Afanasjevi kombainerite keeli normaalse väiksemat sorti kombaini heeder on kuus meetrit lai, masina pikkus ninast sabani ligi 8,5 meetrit ja kõrgus peaks olema oma neli meetrit.

Seega, väga piltlikult öeldes sõidab kombainer ringi väikse majaga, mille suurim kiirus ehk Jüri Afanasjevi sõnul mäest alla sõitmise kiirus on 31 kilomeetrit tunnis.

Põllul on tempo hoopis teine, kaks kuni seitse kilomeetrit tunnis. «Mida parem saak, seda väiksem kiirus,» selgitab Jüri Afanasjev.

See töö pole nali

Päevas kulutab üks kombain keskmiselt 300 liitrit diislit, mille jõul saab koristada keskmiselt 30 hektarit ehk üle saja tonni vilja. Kaarli kombaineritel tuleb vili võtta ligi 1400 hektarilt.

Jah, Vene ajal teenis kombainer hästi ning ega Andre Persidski ja Jüri Afanasjev nüüdki palga üle nurise. Aga raha tuleb ka hea masinaga raskelt, sest kombaineri päev hakkab kell seitse hommikul ja lõpeb õhtul kümne paiku.

«Ega see töö nali ole. Hommikul on enne põllule minekut vaja sõelad puhastada, vahel on tarvis mõni sõrg ära vahetada ja kombaini tuleb määrida kah,» räägib Andre Persidski. «Masina eest tuleb hoolitseda, siis hoolitseb masin ka sinu eest, teenib sulle raha.»

Kui kaste on pea kadunud ehk kümne-üheteistkümne paiku sõidavad kombainerid põllule. Enne minekut jõuab Jüri Afanasjev veel rääkida, et ega nad siis Andrega ainult kombainerid ole. «Muul ajal künname, äestame, külvame, teeme, mida parajasti vaja,» ütleb ta. «Ega siis kõik saa riiki juhtida.» See on öeldud ilma igasuguse kahetsuseta.

Põllulaev

• Eestis nähti kombaini esimest korda 1937. aasta põllumajandusnäitusel Tallinnas. Meie esimene kombainiomanik ja esimene kombainer oli Harjumaal Varbola valla Nõmmealuse talu peremees Voldemar Johanson, kes soetas 1938. aastal USAs valmistatud kombaini Allis Chalmers 60, mille heedri laius oli ligi 1,6 meetrit. 1938. aasta lõpuks oli Eestis juba kolm ja aasta hiljem vähemalt 25 kombaini.

• 1940.–50. aastatel liikus Eesti põldudel mõni bensiinimootoriga kombain S-4. 1950. aastatel hakkas siin levima tehases Rostselmaš valmistatud diiselmootoriga SK-3, mille 1960. aastate alguses vahetas välja SK-4.

• 1970. aastate alguses jõudsid Taganrogi kombainitehasest Eestisse SK-6 Kolos ja tehasest Rostselmaš SK-5 Niva. 1986. aastast hakkasid kolhoosid-sovhoosid vilja võtma ka Krasnojarski kombainitehase tootega Jenissei 1200-N. Sama kümnendi lõpus sai tehases Rostselmaš täishoo sisse Don-1500 tootmine ja veidi hiljem lisandus täiustatud modifikatsioon Don-1500A.
Allikad: MTÜ Põlli, põllumajandustehnika  fotogalerii Kolhoos

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles