Angerja populatsioon kahaneb drastiliselt kogu maailmas

Pildil noorangerjate asustamine Saadjärve. Foto: Ove Maidla

Euroopa angerja tuleviku pärast on suures mures paljude riikide kalateadlased, sest selle vääriskala varud on hakanud kiiresti kahanema. Põhjuseks peetakse nii liigpüüdmist aga ka kudemistingimuste halvenemist.

Võrtsjärve limnoloogiakeskuse juhataja ning Euroopa angerjakomisjoni töögrupi liige Ain Järvalti kinnitusel on maailma kalateadlastel praegu angerjavarude vähenemisele kaks põhilist seletust.

Üks neist on, et inimene püüab välja liiga palju Sargasso merre kudema siirduvat angerjat, põhjustades sel moel populatsioonile suuri kahjusid.

Teine ja vähemalt sama oluline põhjus on aga see, et angerja ainsas kudemispiirkonnas, Sargasso meres, on halvenenud kalade sigimisvõimalused.

Euroopa angerjas koeb umbes 200-500 meetri sügavusel. Oluline on, et marjast koorunud vastsed saaksid kohe sobilikku toitu. Uuringud aga näitavad, et vesi on hakanud meres pisut teistmoodi liikuma ning koorunud angerjamaimul ei pruugi olla piisavalt toitu. Inimene selliseid globaalseid muutusi aga mõjutada ei saa.

Meri tühi

Järvalti sõnul on Euroopa angerjakomisjon kandnud selle angerja ohustatud liikide nimekirja. Selle salapärase kala püügimahud Eesti vetest on aga vähenenud katastroofiliselt.

Kui 1930. aastatel püüti peamiselt Lääne-Eesti saarte ümbrusest umbes 500 tonni angerjat aastas, siis mullu tabasid kalurid Eesti territoriaalvetest vaid 3,8 tonni ussi meenutavat kala. Sellest omakorda 1,7 tonni püüti Soome lahest ehk suure tõenäosusega oli tegemist Peipsi vesikonnast välja ujunud angerjaga.

Euroopa Liit on hakanud rahastama angerja asustamist, kuid kehtestanud ühtlasi riikidele püügipiirangud. Nimelt nõuab liit, et vähemalt 50 protsenti asustatud kaladest peavad jõudma uuesti merre.

Eesti on Järvalti sõnul oma kohustuse täitnud eeskujulikult. Siin asustatud angerjatest jõuab merre tagasi vähemalt 70 protsenti isenditest. Katsed näitavad, et kala ujub edukalt läbi Narva hüdroelektrijaama turbiinide.

Milline täpselt on angerja rändeteekond ning milliseid takistusi ta kohtab teekonnal oma kudemispaika, on väga raske uurida. Kala rändab meres sügavusvahemikus 200 - 1000 meetrit. Selles sügavuses ei ole aga praktiliselt võimalik neid jälgida.

Paljud kalateadlased on teinud katseid panna angerjat kunstlikes tingimustes kudema, kuid seni ei ole see õnnestunud.

Kõige lähemale on sellele Järvaltile teadaolevalt jõudnud taanlased, kel õnnestus rõhu ja veetemperatuuriga mängides panna kalad küll kunstlikes tingimustes kudema. Paraku käib inimesele ülejõu nende tingimuste tagamine, mis on vajalik kalavastsete maimuks saamisel.

Sobilikud siseveekogud

Ehkki angerjas elutseb peaasjalikult meres ning ka paljuneb seal, sobivad talle kasvamiseks suurepäraselt näiteks Eesti magedaveelised toitaineterikkad siseveekogud.

Võrtsjärves aga eriti Peipsis leidub põhjamudas palju surusääse vastseid. Neid süües kasvab noorkala kiiresti. Püügikõlbulikuks kasvavad angerjad enamasti kuue aastaga.

Igal aastal asustatakse angerjat eelkõige Võrtsjärve aga ka Vooremaa järvedesse ning Võrumaal asuvasse Vagula järve.

Asustatakse nii klaasangerjat ehk ettekasvatatud viis grammi kaaluvat maimu kui ka otse merest püütud imepisikesi maimusid. Katsetused näitavad, et angerjate ettekasvatamine tasub end meie tingimustes ära, olgugi et nende hind on märksa kõrgem.

Klaasangerja asustamisel saab välja arvutada ka potentsiaalse saagi. Kui asustada näiteks Võrtsjärve 1 tonn ehk 3,3 miljonit angerjamaimu, on võimalik sellest põlvkonnast välja püüda 80 - 90 tonni vääriskala.

Kalamehed kurdavad

Viimase kümnendi vältel on viite Eesti järve asustatud keskmiselt pisut vähem kui pool miljonit angerjamaimu aastas. Suur osa maimudest on lastud Võrtsjärve. Kui palju kala asustatakse, sõltub suuresti asustusmaterjali maailmaturu hinnast.

Kõige arvukamalt asustati angerjat Võrtsjärve aastatel 1975-1991, mil aastas lasti vette kaks kuni kolm miljonit maimu. Mõnel aastal jäi asustamine siiski ka vahele.

Kõige suurem angerjasaak püüti järvest välja aastal 1989, mil kalurid tõid seda vääriskala kaldale enam kui 100 tonni.

Samas näitavad kalauurijate analüüsid, et ka arvukama asustamise puhul ei olnud saagid sugugi stabiilsed ning kõikusid aastate lõikes kordades. Nii näiteks langes 1980. aastate alguses hooajaline angerjasaak Võrtsjärvelt 60 tonnilt pea 10 tonnini. Mõõnaperiood vältas neli aastat ning siis tõusis saak taas 67 tonnini.

Nii nagu toona on saakide vähenemine ka praegu tingitud tõenäoliselt kõrge veetasemega aastatest. «Kala on ilmselt umbes sama palju aga kalamehed ei saa teda kätte.» Mullu püüti järvest 10 tonni angerjat.

Angerja asustamiseks kogutakse kalameestelt mõrramaksu, mis kujuneb kalapüügiseaduse ning noorkalade asustamiseks kulunud summa pinnalt. Iga püügivahend maksab kindla summa, näiteks 5000 krooni (319,5 eurot). Kui aga kogu Võrtsjärve kalurid püüavad kokku vaid 10 tonni angerjat, on nad majanduslikus mõttes selges miinuses.

Järvalti hinnangul on välja püütud angerjasaak aasta lõikes siiski suurem, 10 tonni on deklareeritud saak.