Päevalill teeb raiesmikul ilma

Loodus ei salli tõesti tühja kohta ja nii ongi Võrtsjärve külje all Vehendi külas ühel teeäärsel raiesmikul õide puhkenud ilus päevalill.

FOTO: Erakogu

Loodus ei salli tõesti tühja kohta ja nii ongi Võrtsjärve külje all Vehendi külas ühel teeäärsel raiesmikul õide puhkenud ilus päevalill.

Terasemalt ringi vaataja märkab kaugemal veel üht õitsvat päevalille ja raiesmiku ääres puhkeb varsti kolmandal kõrgustesse kippujal kollane korvõisik ehk kor­­vik.

«See on küll vahva lugu,» ütles Tartu Ülikooli botaanikaaia vanemaednik Tiiu Tõnson raiesmikul kasvavast päevalillest kuuldes.

«Sellises kohas seda taime naljalt ei kohta, päevalill kasvab väga harva metsikult,» lisas ta.

Ja võta sa nüüd kinni, kuidas on saanud selline lugu üldse juhtuda. «Ilmselt on seemned sinna viinud linnud, inimesed toidavad ju neid nüüd palju,» pakkus Tiiu Tõnson. «Aga mine sa tea, ehk on inimesed ise seal päevalilleseemneid söönud, kõik võib olla.»

Heino Kiik kirjutab raamatus «Maailma viljad», et tuntuim päevalill on Põhja-Ameerika lõunaosast pärinev harilik päevalill, mis kasvab 2–5 meetri pikkuseks. Ameerikas käinud hispaanlased tõid päevalille 1510. aastal Euroopasse, kus seda kasvatati mõned sajandid ainult ilutaimena.

Päevalilleseemneid, mida rahvasuus kutsutakse sihvkadeks, hakati Venemaal sööma 18. sajandil. Esimene teade, et selle end päikese järgi keerava õiega taime seemneist saab õli, pärineb 1779. aastast.

Päevalilleõli laiema tootmise alguseks loetakse 1830. aastat, kui Voroneži kubermangu Aleksejevka külas elanud pärisorjast talupoeg Bokarev hakkas oma aias kasvatatud päevalilleseemnetest õli tegema.

Tagasi üles