Sellised me siilid olemegi – salapärased, räägib siil tuntud anekdoodis enda kohta. Üsna alusetult, sest tegelikult on selle vahva okaskera kohta teadlaste ees saladuseks jäänud väga vähe.
Aplale okaskerale meeldib inimese lähedal
9. august 2011, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvisel ööl Tartus ringi jalutades on peaaegu võimatu siili mitte näha. Ikka ja jälle võtab mõni mätas jalad alla ja vudib kiirel sammul järgmise puu või majanurgani. Reeglina ikka ühekaupa.
Siili pereelu on isaslooma poolt vaadatuna olematu. Tema ainsateks siilkontaktideks pärast «kodust» lahkumist on teel ette jäänud emased, kellega ta kurameerida üritab, ning teised isased, kellega kakleb. Siil ei ole seltskondlik ja käib omapead.
Kogu järeltulijate kasvatamise rõõm ja mure jääb tervenisti emasiili okkalistele õlgadele. Suguküpseks saab okaskera umbes aastaselt ning hakkab siis paarilise järele ringi vaatama. Või õigemini nuusutama, sest siili kenad nöpssilmad näevad üsna kehvasti.
Kui emasele kosilase lõhn ei meeldi, siis on kuramaaž üsna üürike, kuid vahel õnnestub isasel ta tundidepikkuse tralli ja tagaajamisega siiski ümber veenda ning tegudele asuda.
Tema kõht jääb seejuures täiesti terveks, sest siil suudab oma okaste liikumist juhtida ning selleks oluliseks paariks minutiks laseb emane okkad siledalt ja ohutult alla.
Poolteist kuud hiljem, tavaliselt millalgi juunis toob emane ilmale umbes viis poega, kelle okkad on alles imepehmed. Vahel saab siil ühel suvel ka teise pesakonna, kui see jääb aga väga hiliseks, siis ei jõua pojad talvitumiseks vajalikku rasvakihti koguda ja hukkuvad.
Kaval kaitsevahend
Esimesed paar nädalat söödab siil poegi piimaga, siis hakkavad nad kõrvale saama ka putukaid-ussikesi ning peagi õpetab ema neid ka ise jahti pidama.
Kui esialgu on siilipoeg pehme ja kaitsetu, siis ajaga muutuvad tema okkad tugevamaks. Siilil on neid seljas tuhandeid. Need lähevad mõlemast otsast teravamaks ning on head kerged, sest okkad on seest tühjad.
Selles otsas, mis on siili naha sees, on väike pehme kuulike, juhuks kui siil saab löögi või ründab teda vaenlane – nii ei tee okas siilile endale viga.
Okkad vahetuvad nagu karvgi, aga päris paljana liikuvat siili ei näe siiski kunagi, sest vanad langevad välja ja uued okkad tulevad vähehaaval, mitte korraga. Üks okas püsib seljas aasta-poolteist.
Just okastega on seotud üks asi, mida siilide kohta veel ei teata. Nimelt kattuvad tema okkad vahutava süljega, kui siili erutab mõni tugev lõhn või maitse. Miks niimoodi juhtub, on esialgu teadmata.
Kui siilipojad on juba päris suure siili moodi ja vanust on neil pisut üle kuu, hakkavad nad omapäi liikuma ja toitu otsima.
Siil armastab süüa. Kõik, mis on maitsev, läheb pikemalt mõtlemata kõrist alla, kuigi tema loomupärase toitumisega võib sel pistmist olla sama vähe kui Kuul Päikesega. Selle heaks näiteks on kuurortlinnas Haapsalus elav siilike, kes on ennast sellel suvel ühe pitsarestorani välikohvikus sisse seadnud ning käib külastajaid kartmata nende jalgade juurest mahapudenenud palukesi nosimas.
Ka siili suur armastus lehmapiima vastu on näide aplusest, sest tegelikult tekitab see loomal kõhulahtisust. Tugev ja hästisöönud siil elab selle kenasti üle, kuid nõrgematele võib lausa eluohtlik olla.
Siili õige toit ei ole sugugi ainult õunad ja seened, nagu lasteraamatud on meid üritanud uskuma panna. Tegelikult on ta iga aiapidaja suur sõber, sest armastab süüa igasuguseid putukaid, tigusid, konni ja usse. Kuna rästikumürk talle peaaegu ei mõju, siis vahel murrab ta ka madusid.
Kui kätte saab, siis ei anna siil armu hiirepoegadele või linnumunadele ning heal meelel pistab põske roiskunud liha. Toidu leidmiseks rändab siil ühel ööl läbi 2-3 kilomeetrit.
Siili oma aeda meelitamiseks võib talle pakkuda näiteks koera- või kassitoitu ja vett. Sobib ka muna või juust, kuid mitte leib.
Parasiitide lemmikloom
Armsa näoga podisejat ei tasu katsuda, sest okkaline nahk toob kaasa teatud hügieeniprobleemi: kuna okaste vahelt ei saa ta ennast puhastada ning siil sööb kõike, mis ette juhtub, kubiseb ta parasiitidest, nii putukatest kui ussidest.
Siilidel on koguni omaenda isiklik kirbuliik Archaeopsylla erinacei, neid võib ühe siili seljas elada kuni 500. Inimesi need õnneks siiski ei hammusta.
Siili suve eesmärgiks on koguda piisavalt paks rasvakiht, et talv üle elada. Aga sellest üksi ei piisa, et lumehange magama minna, tuleb ehitada pesa. Selle kraabib ta kuhugi kompostihunniku, puuriida või heinakuhja alla ning vooderdab kuivade lehtedega.
Mõnusalt lumerohke talvega magab ta maha ligi pool aastat oktoobrist märtsi või aprillini.
Kehva suusailmaga võib siili ringi vudimas näha ka talvisel ajal.
Salapärase siili anekdoot
Siil läheb poodi, ostab hapukoort. Lahke müüja küsib:
«Kas sa, siilike, soovid lahtist või pakis?»
Siil mõtleb, et lahtine hapukoor ju natuke odavam ning otsustab viimast osta. Aga niipea, kui müüja talle kilekoti hapukoorega ulatab, keerutab siil kilekotti paar korda pea kohal ning viskab koore suure kisaga mööda seina laiali.
«Miks sa küll nii tegid, siilike?» küsib hämmastunud müüja.
«Sellised me siilid olemegi,» vastab siil silma pilgutades, «salapärased.»
--------------------------------------------------
Kalevipoeg tegi meile rahvuslooma
Siil on tänu oma nutikusele ja usinusele ning veel rohkem oma kentsakale välimusele meie rahvapärimuses suuremate loomade kõrval ikka auväärsel kohal olnud.
Tegelikult võib öelda, et just tänu Kalevipojale on meil siil tänapäeval tuntud kuju – andis ju muistne vägilane põõsa all kükitanud porgandpaljale loomakesele tasuks hea nõu eest tüki oma kuuest, et too ei külmetaks.
Tahan sulle tükikese
Kasukasta kinkineda,
Valmistada varjukuube,
Okkalista orjasärki,
Miska mesikäpa poega,
Kriimusilma kutsikaida
Pesasta võid peletada.
Eestis on juba mitu aastat ka vaikselt tegutsenud kodanikuliikumine «Siil Eesti rahvusloomaks». Sinna on kogunenud inimesed, kes arvavad, et igasuguste rahvuslillede, -lindude ja -kivide kõrval võiks meil ju ometi olla ka rahvusloom ning et just siil sobiks selleks kõige paremini.
«Siil on ajast aega olnud meie nägu – väike, rahulik ja nohistab omaette, ent kui teda torkida, kukub turtsuma ja torkab valusalt. Üle kõige maailmas meeldib siilile anda nõu suurtele, ent veidi ohmudele selle kohta, kuidas paremini sortsidele säru teha!» põhjendavad nad siili olulisust oma kodulehel. (TPM)