Kui umbes pooled Emajõel liiklejad suhtuvad teistesse vee peal viibijatesse hoolivalt, siis neile vastukaaluks leidub ka päris hullumeelseid skuutrisõitjaid, kirjeldas eile Tartust Peipsini kroolinud pikamaaujuja Teet Daaniel.
Pikamaaujujat kimbutasid mõistmatud skuutrisõitjad
8. august 2011, 15:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Üks noor tüdruk oli oma sõitmisest nii ekstaasis, et ei saanud millestki aru. Pidin vaatama, et ta minust üle ei sõida,» kirjeldas Daaniel eluohtlikku olukorda Emajõel. Mõistagi tähendas see ujuja jaoks rütmimuutust ning tõenäoliselt ka planeeritust pikemat teekonda.
Tagasihoidlikemate alustega Peipsi vahet sõitvad kalamehed võtsid ujujat nähes üldjuhul hoo maha. Hoolimatumad olid aga just kallimate paatidega lõbusõitjad, rääkis Daaniel oma tähelepanekutest.
Pühapäeva hommikul kella üheksa paiku Tartus Atlantise ees Emajõkke hüpanud ujuja 50-kilomeetrine teekond Peipsini võttis aega planeeritust umbes poolteist tundi kauem. Järve jõudis mees alles pimeduses, kella 22.30 paiku.
Distantsi vältel hoidis ta pulssi keskmiselt 110 peal ning kulutas järveni jõudmiseks 6700 kilokalorit. Suurema osa teekonnast ujus ta kroolides, paar kilomeetrit enne lõppu aga konna. «Tundus lõpus optimaalsem.»
Sportlane on rahul sellega, et esimese eestlasena on ta ujunud Emajõe täies pikkuses läbi. Mis sellest, et kahes osas. Nüüd tunneb ta ka Emajõe iseloomu Tartust allavoolu.
Kuid kas on kavas korrata tulevikus mullu katkenud üritust ja ujuda ühekorraga Võrtsjärvest Peipsini? «Ei julge praegu küll veel prognoosida. Las väsimus poeb esmalt nahast välja ja las tuleb optimism selle asemele,» ütles Daaniel.