Ringhääling jõudis Tartusse oktoobris 1928

, raadiomees aastast 1960
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See Tartu autoremonditehases valmistatud Hõbehall oli raadiotegijatel läbi aegade viies.
See Tartu autoremonditehases valmistatud Hõbehall oli raadiotegijatel läbi aegade viies. Foto: Foto raamatust«Raadio näitab pilti», 2001

Kas täpset päeva ei teatagi? Kahjuks mitte, sest ettevõtmise hing, 25-aastane tehnik Voldemar Luha meenutas hiljem vaid viinakuud, mil 0,35-kilovatist saatjat katsetati päevade kaupa, kuni ühel päeval see jäigi käima.

Sisuliselt oli tema käsutuses tehnikahuvilisest koolipoisi varustus. Õnneks oli nõuga abiks tulevane Riigi Ringhäälingu direktor Fred Olbrei.

Saateid võimaldas eetrisse anda 1927. aasta lõpus Emajõe kõrgele vasakkaldale püstitatud raadiomast – neli kaheksasüllast palki, mis meenutasid laevamaste. 60-meetrise masti ehitamiseks toodi kohale Saaremaa meistrimehed. Selle kõrvale ehitati puust majake, mis teenis ringhäälingut Teise maailmasõjani.

Äärepealt oleks üleriigiline ringhääling rajatudki Taaralinna, igatahes taotles Tartu Telefonivabrik selleks riigilt kontsessiooni. Kuid ei sel aktsiaseltsil ega ärimees K. Lembergil see korda ei läinud.

Telefonivabriku huvi asja vastu oli mõistetav, sest esimesena Baltimail hakati tootma raadiovastuvõtjaid, aparaate müüdi 1920-ndate lõpus Soome ja Lätissegi. Isegi Brasiiliasse. Firma Tarkon kollektsioonis on säilinud eksemplar nr 3, see töötas ühe lambiga. Tartu Telefonivabrik valmistas aastate jooksul 90 modifikatsiooni vastuvõtjaid.

Erakorterites

Mainitud puust majja Raadil mahtus vaid tehniline keskus, stuudiod otsisid ulualust erakorterites: Promenaadi tänaval majas nr 6, Pepleri 15, Rüütli ja Munga tänava nurgal, Väikesel tänaval.

Et Tallinnas vahetati senine Kopli saatja parema vastu, siis toodi see 1930. aasta kevadel Tartusse. Nüüd oli Tartu raadiosaatjal 0,5 kW antennivõimsust ja 1,5 kW lambivõimsust, mis võrdus Helsingi omaga (soomlaste raadiopealinn oli sellal Lahti).

Esmalt jõudis eetrisse Tallinnast mööda vaskjuhtmeid kohale jõudev programm. Liinid olid kehvad, mõnikord kostis kuulajateni kõrvaline telefonikõne. Eks Tartu hakkas rikastama ka üle-eestilist saatekava. Mikrofon pandi üles Vanemuise etendustel ja Tartu kuulsatel põllumajandusnäitustel, sõna said ülikooli õppejõud ja Eesti Rahva Muuseumi teadurid.

Tähtsama sündmuse puhul, nagu ülikooli 300 a juubel või Tartumaa laulupidu, tuli kohale raadioonu Felix Moor ise.

Lendav tartlane

Hea levi puhul kostis tilluke Tartu saatja kesklainel mitte üksnes Põhja-Eestisse, vaid isegi Moskvasse. Väikese võimsusega saatja andis õiguse valida ise lainepikkus ja nii seilati Lendava Hollandlasena eetris. Kolmekümnendate aastate alguses pidid tartlased olema lausa selgeltnägijad, et eetrist kodulinna saatja üles leida, see kostis 581 m – 285 m – 470 m – 578 m – 464,5 m – 505 m – 441 m...

Pikkadel talveöödel oli meie saatja Lääne-Euroopas kogu aeg hästi kuulda. Ent see saigi tema rännete põhjuseks: Tartu saatejaam hakkas segama teisi. Küll kaebasid prantslased, seejärel šveitslased (Zürich), siis itaallased (Napoli). Tartu oli pidevalt sunnitud vahetama oma lainepikkust, mustlaselu eetris tingiski hüüdnime Lendav Tartlane.

Kapa-Kohila

Peaaegu kaheksa aastat oli ringhääling erakätes. Tallinna raadiojaama kuuldavus üle Eesti oli paraku kehv ja saatepäeva pikkus vaid 5-6 tundi. Eks see tingiski põrandaaluste või nagu tollal öeldi – salasaatjate – tekke. Tartus loendati 1931. aastal tervelt viis amatöörjaama, 1933 ikka veel kolm.

Kõige kuulsamaks kujunes neist Kapa-Kohila, sest ta tegutses enam kui aasta, vahetades pidevalt asukohta. Saateid alustati igal pühapäeval pärast jumalateenistuse lõppu ametlikus ringhäälingus sõnadega: «Siin Kapa-Kohila amatöör!»

Mängiti heliplaadimuusikat, loeti ette värskeid ajalehti, aga tehti isegi reklaami. Anekdoodid ja libauudised moodustasid omaloomingu, mida võimumehed ei saanud lubada.

Algas klaperjaht, politseikomissarid kutsusid appi raadiopeilijad ja mais 1933 tabatigi elektriäri töötaja Hildebert Panksep.

Sensatsiooniline protsess venis aasta otsa, kuid kaebealust päästis see, et tema minisaatja polnud kuuldav väljaspool Eestit.

Esimene naisdiktor

Tartu stuudiost kasvasid välja tollane üks tugevaimaid sõnakunstnikke Eduard Türk ja Eesti esimene naisteadustaja Erika Veidenbaum (eestistatult Viirsalu).

Esmakordselt võis juttu teha erialasest ettevalmistusest, sest Erika oli lõpetanud filosoofiateaduskonna, oskas deklameerida ja valdas vabalt soome keelt.

Pätsi-Laidoneri võimuhaaramine avaldus ka eetris: osaühisuse Raadio-Ringhääling asemel alustas 1. juulil 1934 tegevust Riigi Ringhääling. Raadiot oli Eestis tehtud kümmekond aastat, ent ikka veel otsiti sobivaid sõnu. Teadustaja asemel pruugiti siis halloomeest, isegi mikrofonisti. Felix Moor oli etteütleja, koguni väljahüüdja.

Sõna «kuuldemäng» mõtles 1930-ndatel aastatel välja Vanemuise teatri juht Voldemar Mettus.

Meelsasti astus mikrofoni ees üles Oskar Luts, kellele kuulub üldse esimene eestikeelne kirjanduslik pala ringhäälingust, humoresk «K.M. Uhhuu ja raadio».

Gustav Suitsu esperantokeelsed vestlused eesti luulest tekitasid elevust välismaal.

Isevärki vahekord ringhäälinguga oli Johannes Semperil. Ta üüris oma Veski tänava eramu alumise korruse raadiostuudiole. Ühes toas asus diktoriruum, teine tuba – kõnepruugis nimetati seda saaliks – oli muusikaliste ettekannete päralt, ent Semper ise hoidis mikrofonist eemale 1934. aastani.

Raadiotohter

Loenguid tervishoiust peeti esimesel kümmekonnal aastal pikalt ja igavalt, ikka pool tundi või pikemaltki. Vastne Kehalise Kasvatuse Instituudi (tänane kehakultuuriteaduskond) juhataja dr Mihkel Kask oli just naasnud Harvardi ülikoolist ja näinud, et Ameerikas ei tee keegi nii pikki saateid. Kas ei võiks meilgi teha lühemalt?

Veebruaris 1937 läkski eetrisse esimene «Tervise viisminut».

Kuulajad olid vaimustuses, ühel nädalal sai Kask kuulajailt koguni 43 kirja, mis kujutas tollal rekordit.

Populaarsus maksis tartlasele 1941. a vabaduse, küüditatuna elas prof Kask aastani 1956 Kasahstanis. Kui pääses tagasi Tartusse, alustas «Postipaunaga» Eesti Raadios, «Päevakajas». Kui eriti teenekatele kaastöölistele seati sisse Hõbemikrofon, pälvis ta selle 1963. aastal esimesena.

Türi supermast

1937 sai valmis Euroopa moodsaim raadiomast Türil. Tartu roll sellest ei vähenenud, oma saatekava pakuti veerand tundi päevas. Kui esinesid Emajõelinna koorid või õpetati kuulajaid keelekursustel (inglise keelt Johannes Silvet, «prantsust» Kallista Kann, soome keelt Richard Janno), siis kandsid seda üle ka teised raadiojaamad.

Kutsung aga muutus: muidu oli esikohal pealinn, nüüd kõlas: «Siin Tartu, Tallinn ja Türi!»

Suvel 1941 lasti esimesena hävituspataljonlaste poolt õhku Tartu saatja, seejärel Türi oma.

Landessender Reval käivitas uuesti Tartu raadiojaama, kuid 1944. a suvel taandudes viisid sakslased seadmed minema. Kui sõjatander eemaldus, pani uus okupatsioonivõim kõigepealt tööle traatringhäälingu. Kõlarid seati üles platsidel, sööklates-kohvikutes ja töökohtades. Linna raadiosõlm asus sidekontoris.

Saatekava võis võrrelda tänaste kohalike raadiote omaga, kuid levis üksnes mööda traati.

Teadustajaks hakkas tulevane menulaulja Kalmer Tennosaar (1953). Uus, 25-kilovatine saatja (võrrelge sõjaeelsega, mis 50 korda väiksem!) anti käiku 1955, see levitas saateid lainepikkusel 214 m.

40 m kõrgused saatemastid asusid Tiigi 4, samas segati «Ameerika hääle» kuulamist.

Tsensuuri võim

Tsensuur (peidetud nimega Glavliti inspektor) kontrollis kõike, mis eetrisse jõudis. Uudistetoimetaja Vaike Nõu jätkas Eesti Raadios, kuid endiselt oli ta tobedate pihtide vahel. Kui eetrisse kavatseti anda sõnum selle kohta, et külarahvas ehitas paarimeetrise purde üle kraavi, pääsemaks hõlpsamalt poe juurde, sai Glavliti ametnik pahaseks:

«Olen ju öelnud, et niisugustest strateegilistest objektidest nagu sillaehitus ei tohi ilma Moskvaga kooskõlastamata eetris rääkida!»

1957. aastal valmis Tartu autoremonditehases reportaažauto ehk Hõbehall, millega käidi saateid tegemas isegi Pihkvamaal. Kuue aastaga tehti maakerale kuus ringi peale.

Reporterite käsutusse jõudis esmakordselt kaasaskantav magnetofon, tõsi, seda tuli vändaga üles keerata. Samal aastal (1957) kerkis Soinaste tänavale 180 meetri kõrgune mast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles