Vambola Paavo: turist maksab eelkõige elamuste eest

Vambola Paavo Foto: SCANPIX

Ringisõitmiste ja silmaringi avardamise kõrval pakub suvi küllaga avastamise ning kõrvutamise võimalusi – kuidas on asjad meil ja mujal? Tartu on viimastel aastatel teinud palju turismi edendamiseks, ent rahulolekuks pole veel põhjust. Alati saab midagi paremini korraldada.

Rõõmustab siinsetes majutusasutustes peatuvate turistide hulga suurenemine. Kaugemalt tulija tahab huviväärsustega tutvumise kõrval osa saada muustki. Kahjuks kipub see pool meil logisema. Kiretu statistika jätab varju selle, milliste muljetega Emajõe kaldalt lahkuti.

Tants ja toit

Juulikuu algul oli mul võimalus tutvuda Ungariga ja näha sealseid arenguid. Kui hästi tahta ning ennast kokku võtta, annab meilgi üht-teist korraldada.

Budapesti ühes eeslinnas rakendati töösse pikka aega tühjana seisnud jõelaevade remondi hall. See muudeti heas mõttes turistilõksuks, hakates pakkuma linna külastavatele turistidele madjarite maad tutvustavat folklooriprogrammi koos sinna juurde kuuluvate kohalike toitude ja imeliste veinidega.

Kahetunnine show koos kulinaarsete elamustega andis igati ammendava ülevaate kohalikust köögist ning joogikultuurist, tantsudest ja muusikast rääkimata. Lahkudes sai kaasa osta DVD või CD.

Hiljem kodus kõike läbi vaadates tõdesin, et meilgi võiks midagi sellist olla. Tuleb lihtsalt leida koht ja edasine on ettevõtluse ning turustamise rida. Välja tuleks mõelda kontseptsioon ja talvel sõlmida eelkokkulepped turiste siia toovate käitusfirmadega.

Eesti kööki, tantse ja jooke tutvustav õhtune kava ei pea olema sugugi reisipaketi hinnas, vaid huvilisele lisatasu eest. Tavaliselt otsustatakse hea pakkumise korral alati selle kasuks. Tartus tuleksid praegu kõne alla Atlantis või Püssirohukelder, aga võib-olla veel mõni paik, mille olemasolu ei pruugi praegu teadagi.

Kui tasemel folk-show’ kõrvale pakkuda eestimaist toitu ning kohalikku õlut ja veini, oleksid kõik rahul. Teeniksid nii tootjad kui ka toitlustajad ning turistile oleks tagatud elamus.

Kodulinna tantsukollektiivide juhendajate õlule jääks tunnise kava kokkupanek ning esinejate leidmine, toitlustaja vastutada söök ja joogid, giidi või hotelli ülesanne on pakutava kättejuhatamine. Loodetavasti andis mõtteainet tulevikuks ka Tartus peetud Europeade. Ehk saame juba järgmisel suvel hakkama?

Suvepealinnas Pärnus pakutakse seal puhkavatele skandinaavlastele midagi sellist juba ammu ning tuttavate tantsijate suust on tagasiside ülimalt positiivne. Konsulteerigem ka pärnakatega.

Tutvustada ja promoda

Kui astuda sisse raeplatsi turismiinfopunkti, siis seal pakutav teeb mind nukraks. Peale bukletite ja kribu-krabu polegi nagu midagi. Müügil võiksid olla DVDd, mis tutvustaksid ajaloolist Tartut ja tema vaatamisväärsusi tänapäeva vaatenurgast. Kindlasti oleks vaja midagi tudengielust ja noorte tegemistest.

Kui kaugemale vaadata, võiksid müügil olla kogu regiooni hõlmavad huviväärsuste tutvustused. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt annaks videote ning linna ja piirkonna promomiseks raha taotleda. Selleks tuleb kirjutada vettpidav projekt.

Läbimõeldud ja õige tu-rundamisega jäetaks meile kordi enam eurosid kui praegu.  

Linnavalitsuses on mainekujunduse osakond koos juhatajaga. Ainult et maksumaksjana tekib mul küsimus, mida nad siis teevad. Puudu jääb loovusest ja uutest mõtetest! Linnavõimgi võiks kodulinna promomiseks senisest rohkem raha kulutada. Ükskord peame kröösuslikkusest lahti saama ja hakkama laiema pilguga ringi vaatama.

Kõiksugu bukletite ja suveniiride müüjad võiksid ilusatel suvepäevadel raekoja võlvide alt rahva sekka kolida ning vabas õhus oma müügiletid üles seada.

Rüütli või Küüni tänava ning uue kaubamaja esine on selleks sobilikud kohad. Teenistus ja kasutegur on kindlasti suuremad seal, kus liiguvad inimesed. Ristlusteedelt ei viitsi keegi kõrvale astuda ning infopunkti otsima hakata.

Üles korjamata raha

Palju on räägitud Raekoja platsi ja südalinna toitlustusasutuste kehvast käekäigust. Kui isegi suvel ei anta neile teenimisvõimalust turismirühmade organiseeritud toitlustamisega, siis on midagi kõvasti mäda.

Praegu on nii, et giid laseb pärast paaritunnist jalgsituuri rahva vabaks ning soovitab neil ise mõni odav söögikoht leida. Selle asemel võiks ju rühmad varem kokkulepitud kohtadesse viia ja korraldada seal toitlustamine. Nagu mujalgi maailmas, saaks giid ise väikese protsendi tulust, restoran teeniks ja turistil jääb ära arutu otsimine. Mujal selline süsteem töötab ja paraku edukalt.

Linna dominandi ehk Emajõe kasutamisest on räägitud pikalt ja kaua, ent erilise eduta.

Euroopast leiaks kindlasti mõne tänapäevase panoraamvaatega jõelaeva, kus saaks turistile pakkuda hinnas sisalduvat tervitusnapsi, veidi eestipäraseid suupisteid ja tutvustada paari tunni jooksul teele jäävaid huviväärsusi. Teabe saaks varem sisse lugeda ning tänapäevaste infokandjate vahendusel eri keeltes maha mängida.

Kui ametlik linnavõim kõike teha ei suuda, siis leidub ehk mõni ärksam ettevõtja, kes asja ette võtab ja maas vedeleva raha üles korjab.

Nüüdne Tartu vajab paremat. Kohalikel turismiedendajatel ja linnavalitsuse vastutavatel ametnikel on, mille üle mõelda. Ja maailmas ringi liikudes peavad olema silmad-kõrvad lahti.