/nginx/o/2011/06/09/619428t1h35e2.jpg)
Viimasel ajal räägitakse ja promotakse Eestit kui e-riiki, jagatakse kogemusi teistelegi. Mida näitab aga tegelik reaalsus?
Arvamus: Eesti e-riik ja reaalne elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näide enda kogetust hästi kõlavast e-riigi e-teenustest. Ei pea end stagnandiks ega võhikuks e-asjanduses. Arvutit kasutan igapäevaselt arvelduste kui ka infovahetusel juba kümmekond aastat. Kui aga arvutiprogrammid dikteerivad minu elukorraldust ülemuslikult seadusandlusest, on juba midagi väga halvasti.
Tegutsesin FIEna, kuid masu ei soosi üksiküritajaid ja kahjumis tegutsemine tuli peatada.
Märtsis esitasin äriregistrile avalduse tegevuse peatamiseks ja tasusin ka riigilõivu tegevuse peatamise kande eest (toimingud tegin e-teenustena), mis oli nähtav ka äriregistris. Juunis lõpetasin tegevuse.
Alates 1. juunist pole ma seadusest tulenevalt enam ettevõtja. 20 päeva pärast tegevuse lõpetamist esitati mulle aga maksekorraldus. Olin hämmingus, sest polnud ma ju mitu kuud tegutsenud.
Valus tõde, et riik tahab võtta ka sealt kust võtta ei ole. Kuigi äriregistrile oli teada, et peatasin tegevuse juba märtsis ja esitasin e-teenusena avalduse nagu maksukorralduse seadus ette näeb.
Tagantjärgi väidab äriregister, et nad ei ole nõuetekohast avaldust saanud. Milline on äriregistri nõutekohane avaldus, on omaette teema. Maksukorralduse seadus mingit lisatingimust või kinnitust tegevuse peatamise avaldusele ei esita ega viita ka vastavale määrusele ega korrale. Kas jällegi mingi e-asjanduse «nipp» vastavalt programmilisele ülesehitusele?
Kuu aega olen pidanud kirjavahetust nii äriregitriga kui ka maksuametiga. Suure selgitustöö tulemuseks on minu isiklike pangaarvete arestimine.
Terve mõistus tõrgub arusaamast kuidas saab esitada maksunõuet isikule, kes ei tegutsenud? Veelgi enam, on juba mitu nädalat äriregitrist kustutatud.
E-riigi e-toimingud kannatavad kõike peale vigade paranduse. Vastuseks minu järelpärimisele, miks ei ole minu poolt esitatud avaldust menetlusse antud, teatati, et kahjuks ei saa me tegevuse lõpetatud ettevõttele tagantjärgi parandusi teha.
Kõik avaldused, järelpärimised tegin ju nn innovaatilisel e-teenusel ja nüüd olen siis saanud tõe teada, kui programmile ei sobi siis seaduslikkus ja tegelikkus on põlvili meie e-riigis arvuti ees.
Ega ise mõelda ei tohi, õigemini igasugune mõtlemine iseseivalt on keelustatud või nagu kombeks öelda: asutuse siseseks kasutamiseks.
Esitasin 6. juulil maksuametile vaide ebaõiglase maksunõude kohta. Püüdisn siis maksuameti dokumendiregistri abil teada saada, kas minu poolt esitatud vaie on menetlusse võetud, sest puuduste esinemise korral tagastatakse vaie seitsme päeva jooksul.
E-asjandus tegi järjekordse üllatuse: vaiete osas saatja nimi puudub. Suur saladus, ainult kelle või mille jaoks ja mis mõtet siis on üldse kirjavahetusel ja avalikul dokumendiregistril, kui isegi kirja saatja ei saa jälgida, kas kiri on kohale jõudnud või mitte? Kus on siis nüüd e-teenuse kättesaadavus, riigiametite avalikus ja tegevuse läbipaistvus?
Mis muud kui jälle päringud, teabenõuded. Nii see e-asjandus toimib.
Jääb mõistmatuks, miks raisata aega ja asju keerulisemaks teha kui kõik probleemid saaks lahendada piirkondliku konsultandi vahendusel? Jälle tekib tõrge, sest konsultant ei oskagi koheselt vastata või anda nõu probleemides, mis kuuluvad tema pädevusse. Ta peab juristiga nõu pidama.
Seadusest tulenevalt on vaide läbivaatamiseks ette nähtud 30 päeva. Lihtne arvutus näitab, et kui vaie võeti menetlusse 7. juulil, siis vastus peaks saabuma 30 päeva pärast ehk 6. augustil. Millegipärast näitab aga e-teenus, et vastamise tähtaeg on 15. august! Küllap «programmiline» viga ja paraku mitte kodaniku kasuks.
Sellise sisutu tuuletallamisega ei ole ma maksumaksajana lihtsalt nõus. Mida on meil veel teistele õpetada kui me ei suuda isegi loodetud tulemuseni jõuda?