Kaheksakümnene koondab ka kaheksakümneseid

Tartu Akadeemilise Tenniseklubi president Toomas Liivamägi üle saja aasta vanuste Toomeoru tenniseväljakute ääres.

FOTO: Kristjan Teedema

«Üsna kõbus teine,» vastab Toomas Liivamägi küsimusele, kuidas kaheksakümneaastane ennast tunneb. Kaheksakümneaastane on Tartu Akadeemiline Tenniseklubi ja Liivamägi selle praegune president.

Klubi tegutsemispaik, kus Liivamäega juubilari meeles pidamiseks juttu puhusime, ehk kunagisele üliõpilasseltside jaanituleplatsi alale rajatud tenniseväljakud on aga veel eakamad ehk üle saja aasta vanad. Ajaloolised on Toome väljakud ka ses mõttes, et vaevalt oskab keegi nimetada linna, kus toomkiriku esisel väljakul võib näha tenniseplatse.

Mängijaid seinast seina

Tänavu 80. sünnipäevasuve pidavas tenniseklubis on mängijaid seinast seina. «On nii tugevaid kui nõrgemaid mängijaid, on nooremaid ja vanemaid,» loetleb Liivamägi. Vanimad mängijad on klubiga üheealised.

Ka väljakumeister, seitsmekümnendate keskpaika jõudnud Vladimir Zjabkin võtab platside hooldamise vahel reketi pihku. Aeg-ajalt näeb väljakul ka tuntud rattatreeneri Rein Kirsipuu abikaasat Ainat. «Ta on tõsine võitlejahing,» sõnab Liivamägi.

«Tennise kiituseks peab ütlema, et ta sobib nii tipp- kui rahvaspordiks,» tunnustab Liivamägi. «Tema hüve on see, et ta annab universaalse füüsilise koormuse ja emotsiooniga seotud plahvatuslikkuse.»

«Omal ajal oli Tartus kombeks, kui spordiseltsis osalesid ka ülikooli inimesed, panna seltsi nimesse sõna akadeemiline,» selgitab Liivamägi klubi nime lugu. «Tennise tõid Tartusse üliõpilased ja ka see maa on pikka aega olnud ülikooli oma.» Ülikool on väljakud juba mõni aeg tagasi müüki pannud ja klubi näeks neid hea meelega endale kuuluvana, ent pooli rahuldavat kokkulepet pole veel sündinud.

Peale Teist maailmasõda olid Toomel ainukesed tenniseväljakud Tartus. Nii ongi Tartu tennise järjepidevus suuresti just nendega seotud. «Tollal korraldati kuue linna turniire – elu käis,» lausub Liivamägi. Ent pärast sisehalli valmimist Tallinnas kippus tennis mujal välja surema.

Vahepeal toob klubi juhatuse liige Eva Peedimaa näha klubi juubelipidustuste plakatid. «Meil tuleb puureketi turniir – tennis 80 aastat tagasi,» sõnab ta.  

1980. aastatel tegutses Tartu spordikomitees agar tenniseaktiiv. 1987. aasta paiku hakatigi liikuma klubi taastamise suunas. Mõnda aega tegutseti ülikooli tenniseklubina, 1996. aastal sai ta taas Tartu Akadeemilise Tenniseklubi nime.

«Siin on kogu aeg olnud nii akadeemilisi inimesi kui ärimehi, arste ja õpetajaid,» kirjeldab Liivamägi, «klubi on demokraatlik ja avatud.»

Pikaealiste mäng

Klubi on mõeldud täiskasvanud mängijatele ja just harrastajaile (tennisekool tegeleb ka noortega). Aktiivse tennisemängijana saab klubiliige olla kõrge vanuseni.

«Mul on siiamaani meeles, kui ema näitas mulle Evald Kree klassikalisest tenniseõpikust pilti, kus 86-aastane Rootsi kuningas Gustav V mängib tennist,» meenutab Liivamägi, «tennis on pikaealiste mäng.»

Tartu Akadeemilise Tenniseklubi juubelisuvi algas 11. juunil Atlantises Royal Tennis Partyga, kestab läbi suve juubelile pühendatud turniiridega ja kulmineerub 28. augustil klubi meistrivõistlustega paarismängus ehk stiilse ajastukohases riietuses puureketiturniiriga.

Õhtul peetakse Toomel pidulik aastapäeva vastuvõtt improteatri etendusega.

Tartu Akadeemilise Tenniseklubi sünd

• Tennisemängu tõid Tartusse üliõpilased ja õppejõud, kes tutvusid selle mänguga Euroopas. Esimene väljak oli 19. sajandi viimastel aastatel Vanemuise pargis, Balti-Saksa spordiseltsi Turnverein aias.

• Teine tenniseväljak ehitati 1902. aastal Toomemäele, vana anatoomikumi ette.

• Mõne aasta pärast ehitati aga kaks väljakut Toomeorus sinna, kus asuvad ka praegu Tartu Akadeemilise Tenniseklubi väljakud.

• Esimene tennisevõistlus korraldati Tartus 1913. aastal.

• 1920. aastatel kuulusid Toome tenniseväljakud Akadeemilise Spordiseltsi varade hulka. Kuna tennis ei saanud spordiseltsilt piisavalt tuge, otsustasid tennisistid eralduda ja nii loodi 1931. aastal Tartu Akadeemiline Tenniseklubi.

Arvamus

Ene Ergma
Riigikogu esimees, Tartu Akadeemilise Tenniseklubi liige

Esimest korda võtsin tennisereketi kätte Rakveres viieaastaselt. Mulle anti meeste reket ja kui pall tuli, siis reket lendas. Nutsin kibedalt. Ma ei saanud aru, et pisike tüdruk ei ole suuteline nii rasket reketit hoidma. Ma nii tahtsin.

Edasi ma mängisin rohkem Viljandis. 15-aastaselt sain täiskasvanute I järgu.

Olin kunagi ka koolinoorte koondise kandidaat. Aga ma ei mõelnud iialgi sportlasekarjäärile, kuigi olen spordikooli lõpetanud ja mul on isegi luba treenida asjaarmastajaid.

Mängisin Moskva Ülikooli võistkonnas ja teadlaste maja tenniseklubis. Kui Tartusse tagasi tulin, jätkasin tennisega siin. Olen Toomemäe tenniseväljakuid alati väga kauniks pidanud.

Tennisel on minu jaoks suur võlu juba sellepärast, et tennis on ajatu. Olen Moskvas mänginud linna 1905. aasta tšempioniga. Ta küll seisis ühe koha peal, mina viisaka inimesena lõin talle ilusti pallid kätte.  

Praegu pean tennisemängus vahet. Möödunud aastal tõmbasin mängu ajal oma näpulihase lõhki. Järgmisel aastal tahan tagasi väljakule.



 

Tagasi üles