Politseilt trikiratta tagasi saamiseks kulus aastaid

Karl Feigenbaumi hinnangul langes ratta hind ligi kolm aastat väldanud kriminaaluurimise jooksul 5000–6000 krooni võrra. Foto: Sille Annuk

2007. aasta mais varastati Tallinna–Tartu rongist Karl Feigenbaumi trikiratas, ligi aasta hiljem nägi ta sõiduriista Tähtvere rulapargis ja kutsus politsei. Ratas õnnestus Lõuna prefektuuri asitõendite hoiuruumist kätte saada aga alles üleeile.

Avalduse tegigi Feigenbaum politseisse 2008. aasta augustis, sest ratta uus omanik oli selle enda sõnul soetanud 2007. aasta lõpus Tallinna bussijaamast kolmelt tuvastamata, asotsiaali välimusega mehelt 1200 krooni (76,69 euro) eest ega nõustunud seda ilma kriminaalmenetluseta tagastama.

«Ma sain ratta samal päeval enda kätte tagasi ja järgmine päev helistati, et see peaks tegelikult politsei käes olema,» ütles Feigenbaum. Politseisse ta ratta ka viis.

Sõiduriista oleks kohe kätte saanud ainult juhul, kui sel oleks olnud raaminumbriga pass. «Ma panin ratta ise kokku, aga ikkagi natuke naljakas, kui ostutšekid on olemas,» märkis Feigenbaum.

Lõputu protsess

Feigenbaum andis enda väitel aastate jooksul samu ütlusi kolmele uurijale ning pärast igat korda järgnes mõne kuu kuni aasta pikkune vaikus.

E-posti teel saadetud järelepärimistele vastati mõnikord juba järgmisel päeval, kuid vahel saabusid vastused ka kuu või paar hiljem.

«Kui ma kirju saatsin ja uurisin, siis vastati, et menetletakse ja uuritakse, ja rohkem ei öeldud midagi,» nentis ta. «Seal ei olnudki midagi uurida – seal olin mina, ratas ja see tüüp, kelle käest ma ratta tagasi sain, ja oligi kõik.»

Ratturi sõnul maksis ratas uuena 14 000 kuni 15 000 krooni (894–958 eurot), praegu arvab omanik selle hinnaks 2000 krooni (128 eurot). «See aeg, kui ma avaldust ei teinud, see selleks, praegu ma ikka olen uurimise ajaga kaotanud 5000–6000 krooni (320–383 eurot),» möönis ta ja lisas, et kavatseb politseilt nõuda kahju hüvitamist.

Tragikoomiliseks kiskunud menetlus sai ootamatu lõpu möödunud nädalal, kui Põhja prefektuuri kutsuti tunnistust andma Feigenbaumi sõber, kes 2007. aastal ratta Tallinna–Tartu rongi peale viis. «Tallinna politseinikud ütlesid talle, et ma peaks minema prokuröri juurde ja kaebuse tegema ja see on natuke naljakas, et nii kaua on venitatud sellise asjaga,» selgitas ratta omanik.

Prokuröri juurde aga Fei­genbaum minna ei jõudnudki, sest juba järgmisel päeval sai ta kirja, milles kinnitati, et kriminaalasi on lõpetatud, asitõendid kuuluvad tagastamisele ja varast ei õnnestunud menetluse käigus tuvastada.

karl Feigenbaum andis enda väitel aastate jooksul samu ütlusi kolmele uurijale.

Kui Feigenbaum läinud neljapäeval, menetluse lõpetamise määrus näpus, soovis ratast kätte saada, see tal siiski ei õnnestunud. Valvekorrapidaja teatas, et inimene, kelle valduses on väidetavalt ainuke asitõendite hoiuruumi võti, on puhkusel, ja tal soovitati tagasi tulla uue nädala alguses.

Konarlik finiš

Esmaspäeval käis kannatanuga Lõuna prefektuuris kaasas ka Tartu Postimees. Kohale­jõudnuil paluti oodata, kuna trikiratta tagastamist veel arutatakse.

Poole tunni möödudes saabus ametnik, kes teatas, et varuks tuleb panna veel üks tund. Vägisi Feigen­baumi hinge pugenud kahtlus, et pikanäpumehed on ka politsei hoiuruumis sõiduriistale jaole saanud, kinnitust ei leidnud ja lubatud aja pärast ratas ka tagastati.
-------------------------------------------------

Kas on tavaline, et sellised uurimised vältavad ligi kolm aastat?

Vastab Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Kristina Kostina:

Politseisse varguse kohta laekunud avalduse alusel alustatakse kriminaalmenetlust. Kriminaalasja kohtueelse menetluse eesmärk on koguda tõendusteavet. See eeldab omakorda palju menetlustoiminguid.

Mis kõnealusel juhul menetluse nii pikaks venitas?

Selles juhtumis oli politseil keeruline välja selgitada ratta õiguspärast omanikku, sest juhtumiga oli seotud ka ratta heauskne ostja. Jalgratas oli isemeisterdatud ja sel põhjusel puudusid dokumendid.

Menetlus sai kiire lõpu, kui Põhja prefektuuris käis ütlusi andmas isik, kes enne ratta vargust selle rongile pani. Seal avaldati uurimise venimise üle imestust ja soovitati esitada kaebus. Järgmisel hommikul tuli prokuröri määrus kriminaalasja lõpetamiseks. Oli tegu kokkusattumusega?

Otsus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on protsess, mitte lühiajaline tegevus. Selle sündmuse puhul jõudsid uurijad kogutud info põhjal järelduseni, et pole võimalik kurjategija isikut tuvastada.
Kannatanu on saatnud uurijatele kuus e-kirja, et uurimise kohta selgust saada. Kuigi mõni vastus saabus järgmisel päeval, läks ühel juhul vastuse saamiseks aega kuu, teisel kaks kuud. Seadus sätestab, et isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.

Vastab Lõuna prefektuuri kommunikatsioonibüroo pressiesindaja Agu Lall: E-kirjale, mis ei ole digitaalselt allkirjastatud, ei pea uurija vastama.

Kas Lõuna prefektuuril on ainult üks asitõendite ruumi võti, mida saab kasutada ainult juhul, kui töötaja majas viibib?

Asitõendite väljastamine politseis käib järgmiselt: inimene võtab ühendust uurijaga, kes teavitab teda, millal politseisse tulla. Kahjuks ei olnud see aeg kokku lepitud. Asitõendi tagastamise protseduur võtabki kuni tund aega, kuna on vaja vormistada dokumente.