Hõbedast aare leidis üle-eelmisest sajandist tee koju

Tartu ülikooli muuseumi peavarahoidja Tiina Vint näitab uhkusega saabunud aaret.

FOTO: Kristjan Teedema

  • 19. sajandil kinkisid tudengid oma lemmikõppejõule hõbekarika, mille valmistas Tartu kullasepp Eckert.

Kõige haritumale mehele, äärmiselt tänulikud õpilased õpetajale austamiseks – niisuguse sõnumi lasksid Tartu tudengid graveerida 1828. aastal hõbekarikale, et kinkida see Tartu ülikooli keemia- ja farmaatsiaprofessorile Gottfried Osannile pärast tema viieaastast ametisolekut.

Gottfried Osann naases 1828. aastal Tartust oma koju Saksamaale ning töötas kuni surmani Würzburgi ülikooli füüsika- ja keemiaprofessorina. Ilmselgelt pidi ta olema imetlusväärne mees, et ta oma tudengeilt Tartust niisuguse lahkumiskingituse välja teenis.

Möödus 190 aastat

Kümne päeva eest jõudis seesama karikas ühe iiri antikvaari kaudu tagasi koju. Tartu Ülikooli muuseumi peavarahoidja Tiina Vint näitab hõbedast aaret kinnastatud käte ja säravate silmadega: «Vaadake, kui ilus!»

Hõbeanum kaalub 910 grammi, on 30 sentimeetrit kõrge, stiililt klassitsistlik ja vormilt sümmeetriline, seestpoolt kuldne. Karikasuu on kaetud kaanega, mille nupuks on vormitud viinamarjakobar.

Karikas ongi valmistatud Tartus, selle autor on kullasepp Reinhold H. Eckert, kelle meistrimärk koos Tartu linnamärgiga on anuma allservas.

Tartu kullasepa Reinhold H. Eckerti meistrimärk koos Tartu linnamärgiga (paremal), millel on linnavapi sümbolid, ristatud võti ja mõõk, apostlite Peetruse ja Pauluse atribuudid.

FOTO: Kristjan Teedema

Ajalooliste hõbeesemete hea tundja, kunstiteadlane Mari Mänd kommenteeris, et linnamärk oli vajalik selleks, et mitte ainult meister, vaid ka linn vastutas selle eest, et kasutatud oleks täisväärtuslikku hõbedat. Alles hiljem lisandus hõbedaproov.

Muuseumi teadusdirektor Lea Leppik rääkis aga, et 19. sajandil oli Tartu ülikoolis tõesti tavaks see, et tudengid kinkisid sümpaatsele õppejõule hõbekarika. Kas siis ametijuubeliks või muuks tähtpäevaks või lihtsalt mälestuseks, kui professor lahkus töölt.

Tollal käitusid üliõpilased oma õppejõududega üldse väga otsekoheselt. Kui neile keegi meeldis, külvasid nad ta üle kingitustega, kui ei meeldinud, siis korraldasid õppejõu akende taga kassikontserte või loopisid neid kividega puruks.

Hõbekarikas on kingitud ka näiteks ülikooli armastatud rektorile Gustav von Ewersile, samuti professor Karl Christian Ulmannile, teab Lea Leppik.

Ulmannile kingitud karikast tuli ta sõnul veel suur pahandus, kuna tollane ülikooli kuraator arvas, et nii hinnalise kingituse tegemine alamatelt ülemale on üks suur äraostmine ja altkäemaks. «Ma arvan et pärast seda jäi hõbekarikate kinkimine ülikoolis natuke soiku,» rääkis Lea Leppik, ja rõõmustas väga, et üks niisugune kingitus on ülikooli muuseumi kogudesse jõudnud, olles esimene omalaadne.

Karika Tartusse naasmisega juba pool aastat tegelnud koguhoidja Virge Lell selgitas omakorda, et tänulik tuleb olla Iiri antikvaarile, kes oli eseme ostnud ühelt Saksamaa oksjonilt ning sellesse süvenedes aru saanud, et see on osa Tartu ülikooli ajaloost. Antikvaar võttis ülikooliga ühendust, läbirääkimised algasid ja kaup saadi kokku.

Graveeritud pühendus tudengeilt õppejõule hõbedast anumal.

FOTO: Kristjan Teedema

Virge Lell püüab nüüd hõbekarika elu vahepealseid jälgi ajada. Et kelle käes see enne oksjonit on olnud kuni selle ajani välja, mil see veel professor Gottfried Osannile või ta järeltulijatele kuulus. Osann suri 1866. aastal.

Ka on Saksamaal ilmunud ülevaatlikke teoseid, kus kirjeldatakse Baltikumist pärit hõbeesemeid ning kui hoolega otsida, võib Tartu kullasepa Eckerti karika fotot leida ehk ka mõnest niisugusest teosest.

Euroopa ülikool

Peavarahoidja Tiina Vint lisas, et kogu see lugu räägib, kui mõjukas oli Tartu ülikool Euroopas juba 1828. aastal, vaid 26 aastat pärast selle taasavamist ning kui heade õppejõududega oli tudengeil võimalus koos töötada.

Saksa keemik ja füüsik Gottfried Osann ei olnud reaprofessor, vaid teadlane, kes uuris Uuralist pärit plaatinamaake ning avastas kolm uut elementi, millest ühte nimetas ruteeniumiks – tuletatud Venemaa ladinakeelsest nimest Ruthenia.

Siiski ei peetud Osanni avastust küllaldaselt tõestatuks. Kaasanis jätkas tema tööd Tartu ülikooli kasvandik ja hilisem farmaatsiaprofessor Tartus Carl Claus, kes teatas uue plaatinametalli avastamisest 1844. aastal, ning kes austusest Osanni vastu säilitas nimetuse ruteenium.

19. sajandi esimesest poolest pärinevat hõbekarikat saab Tartu Ülikooli muuseumi varakambris imetleda alates 2. detsembrist.

Peaaegu terve kilogramm kaaluva hõbekarika kullatud sisu.

FOTO: Kristjan Teedema

Loe ka neid

Tagasi üles