Reedel lubate oma 12-aastase tütre tema sõbranna sünnipäevale. Tüdruk jääb teie nõusolekul sinna ööseks. Hommikul teatab sünnipäevalapse ema teile telefonis, et te ei saa oma last tagasi, sest kodus ei ole tal turvaline elada.
Te ahmite õhku: jutt käib Ketlinist, kelle isa te olete ning kelle vastu ei ole te eluski kätt tõstnud. Te tunnete end võõraste inimeste süüdistuste keskel abitu ohvrina ning püüate iga hinna eest loost sotti saada. Ketlini telefonile helistades vastavad sellele teise pere täiskasvanud ning arukaid vastuseid neilt ei kuule, pigem sõimu, et te olete vägivaldne inimene ja terroriseerija.
Et oma last kätte saada, helistate politseisse, kuid abi ei tule sealtki. Asjaolud kujunevad nii, et te olete sunnitud nõustuma sellega, et ka laupäeval ja pühapäeval ei saa te Ketlinit koju tagasi ning tüdruk peab ööbima võõras peres.
Esmaspäeval kutsutakse teid koos abikaasaga politseisse, sinna tulevad ka teie tütar ja tütre sõbranna ema, kes teid on süüdistanud. Järgnevad sündmused pööravad segamini kogu teie pere sisseharjunud elurütmi ja pool suve.
Juhtumi uurimiseks alustatakse kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi 121 alusel, mis käsitleb kehalist väärkohtlemist. Teid ja teie abikaasat Pirjot, tütart Ketlinit ning paljusid teisi inimesi ootab ees ülekuulamine.
Ümberpööratud lugu
Kujutage nüüd ette, et teie lapse 12 aasta sünnipäevale tuleb tema klassiõde, keda te tunnete mitu aastat. See tüdruk on Ketlin. Te olete Ketlini sõbranna ema ja teile on teie oma tütar mõnigi kord vihjanud, et Ketlini kodus on vägivalda ja isa peksab teda.
Te juhtute tol sünnipäeva nädalavahetusel ise kõrval olema, kui Ketlinile helistab tema isa ning telefonist kostab ähvardus: kui tüdruk kohe koju ei tule, saab ta tappa.
Ketlin läheb hüsteeriasse, hakkab nutma ning ütleb, et isa peksab teda vitsa ja rihmaga. Edaspidi, kui Ketlinil telefon jälle heliseb, ulatab laps selle ise teie kätte.
Te ei hoia Ketlinit väevõimuga enda juures, vaid Ketlin ise ei taha koju minna. Ka turvakodusse ei taha ta minna. Politseikorrapidajaga konsulteerides saate nõusoleku, et laps võib kuni esmaspäevani teie juurde jääda.
Ketlin on teie meelest sõnakuulelik ja tubli tüdruk, kuigi kergesti haavatav ja mõnikord kõikuvate meeleoludega. Teie olete lapse poolel, tahate kaitsta teda, kuidas vähegi võimalik.
Ketlini isa Peeter ei oska selle loo vastuolulisid selgitada muuga, kui arvab, et lapsele on sõbranna juures tehtud mingit rumalat ajuloputust. Ketlin on hiljem kodus kõiki oma tunnistusi eitanud.
«Laps ei julgenud esmaspäeval politseis ei mulle ega oma emale otsagi vaadata,» meenutab Peeter. «Ta oli üldse nagu ümber vahetatud, see ei olnud seesama meie armas Ketlin, keda meie tunneme – nagu öö ja päev.»
Ketlini ema Pirjo on mehega nõus. Tütar on hiljem hakanud eitama kõike, mida tema kohta on väidetud, et ta on öelnud.
Vits on olemas küll
Ema Pirjo lisab, et nad on 15 aastat abielus olnud ja võib kinnitada, et abikaasa ei ole tema ega laste (Ketlinil on vanem õde ja noorem vend) vastu kunagi vägivaldne. Isa saavat lastega hästi läbi ja lapsed kuulavad teda ilusti. Ema ütleb, et pigem on tema see, kes on sunnitud laste peale häält tõstma, kui nad pahandust teevad.
Jah – vits on nende kodus olemas, aga seda ei kasutata kunagi. Ning Ketlin on alati rohkem pigem issi- kui emmetütar.
Isa Peeter märgib, et kui tema oleks vägivaldne lapsevanem, siis räägiksid sellest paljud teised inimesed.
Näiteks lasteaias käiva noorema poja suud ei paneks keegi millegagi kinni.
Ka Ketlini õpetaja koolis oleks sel juhul midagi märganud, mõnd sinikat näiteks. Ja piirkonna lastekaitsetöötaja. Kui lastekaitsetöötaja selle juhtumi pärast politseisse kutsuti, olnud ta suures hämmingus ja öelnud, et selle perega tal muresid ei ole.
«See ei ole Eesti Vabariik, kus me elame,» ütleb lapsevanem Peeter, kelle õiglustunnet on juhtum tugevalt riivanud. «Ma olen väga pettunud! Nagu kuskil Kolumbias elaks, kus inimest laimamise, lapse röövimise, tema käest telefoni äravõtmise ja muude inetute tegude eest keegi kaitsta ei suuda!»
Keegi ei olegi süüdi
Poolteist kuud kestnud kriminaalmenetluse järel said Peeter ja Pirjo posti teel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kuriteokoosseisu puudumise ehk tõendamatuse tõttu.
Paljude inimeste ülekuulamise käigus ei ole leidnud tõendamist, nagu oleks keegi selles peres lapsele kas lüües või pekstes valu tekitanud.
Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses osutatakse siiski sellele, et midagi 12-aastase Ketlini suhetes lähedastega pole korras. Uurija leiab, et peresuhted peavad selles kodus kontrolli alla jääma.
Hea lapsevanem ei löö, vaid küsib nõu
Tartu linna lastekaitse peaspetsialist Sirli Peterson ütleb, et kohati tundub talle, nagu oleks kogu Eestit haaranud mingi südametunnistuse projekt.
«Meile tuleb iga päev kolm-neli lugu, mis räägivad lapse väärkohtlemisest,» sõnab ta. «Näiteks teatati hiljuti akna peal olnud alasti imikust. Mis selgus? Ema oligi kuumal päeval lapsel mähkme ära võtnud, et teda õhutada.»
Samas on Peterson seda meelt, et kui inimene teatab naabri valestipargitud autost, siis on lausa ta kodanikukohus teatada sellest, kui kõrvalkorterist kostab midagi, mis viitab perevägivallale. «Meil ei ole paraku ilmunud lugusid inimestest, keda on kriminaalkorras karistatud selle eest, et nad on teadnud mõnest koledast loost, aga jätnud sellest teatamata,» märgib ta. «Aga sellised lood on olemas.»
Teismeliste puhul ei saa Petersoni sõnul arvestamata jätta asjaolu, et nii mõnikord katsetavad nad piire. Lapsed on leidlikud välja mõtlema skeeme selleks, et saada midagi, mida neile muidu keelatakse. Kuid lüüa ei tohi! Mõjutusvahendeid on teisi – arvutikeeld, taskuraha vähendamine...
«Mure puhul on lapsevanemal tark nõu küsida. Tasuta abi saab näiteks hariduse tugiteenuste keskusest Tartus Tähe tänav 56,» soovitab Peterson. «Abi küsimine ei tähenda, nagu oleks lapsevanem nõrk, vaid hoopis seda, et ta on tugev.» (TPM)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2011/07/21/678920t1hf695.jpg)