Kes kevadel maldas vaikust kuulata ja taevasse vaadata, see nägi arvutut hulka hanekolmnurki laotuses laperdamas, saateks naljakad prääksud ja plaginad. Justkui tervitus alt vahtijaile: me tulime, me oleme teel! Lapsemeelsemail kangastus ehk Nils Holgerssoni imeline reis üle Rootsimaa emahane turjal, ja sa tundsid end hetkeks osana isamaast. Samas...
Oi, oi, oi, ütleb tark inimene, millist kahju need linnud teevad! Teatavasti ei lenda haned lõputult, aeg-ajalt laskuvad nad maha, et puhata ja süüa. Ja siis on orased ohus. Maha pandud teri korjavad nad kah. Minu silmaulatuses aga orast ei ole, kunagise põllu- ja karjamaa on hõivanud uuseramud, kus vinguvad saed, kolisevad kallurid ja kopsivad vasarad. Aga kusagil nende taga on alles veel kunagine maamajapidamine, kus kireb kukk.
Nagu ülelendavate hanede kaootiline plögin, paneb mind lapsepõlvest tuttav kikerikii muigama. Aga juba olla kuke peale kaevatud: miks ta nii vara kirema hakkab ja miks ta seda nii valjusti teeb. Et kukk ise vastutust võtta ei saa, peaksid seda tegema omanikud ehk siis kukega midagi ette võtma. Kukekooli saatma või potti pistma?
Supilinna päevadel pandi ühe maja muldrikule mälestusmärk kunagi Supilinnas elanud koerale Rikule. Oli olnud selline linnaosa oma peni, kes üksipäini tänavail uitas ja kohalike lastega mängis. See koera kuju mõjub üheti hellaks tegevalt ja samas kurvalt, justkui mälestusmärk ajast, mis on jäädavalt kadunud. Ilma rihmata koer tänaval!? Kutsume koerapüüdjad, teeme trahvi, viime ära.
Bussipeatuses oma pisikest taksi suukorvistanud proua mainis, et teda on koera pärast kolm korda bussist maha aetud põhjendusega, et mõnele inimesele ei meeldi koos koeraga bussis sõita. Aga ilmas on väga palju asju, mis erinevatele inimestele ei meeldi – kes võtab bussiistmel ülearu palju ruumi, kes vatrab liiga valjult telefoniga, lisaks veel igasugused lõhnad küüslaugust kuni pealetükkiva parfüümini.
Koeraga on lihtne, teda bussi ei lase, aga mida nende teistega teha? Mitte midagi, tuleb välja kannatada nagu paljusid asju siin elus.
Mõnikord eriti ei taha. Näiteks vaenulikkust loomade vastu, mida just interneti kommentaatorid üksteist üles küttes jagavad. Hiljuti materdati vareseid, kes olid oma pesa kaitstes inimest rünnanud. Hulk «toredaid» ridu: «Laske maha!», «Kui lind arvab enda territooriumi kaitsvat, siis kebigu loodusesse», «Maha varesed, kes ülbitsema hakkavad» jne.
Üks olend kirjeldas oma suhteid varestega järgmiselt: «Mina sain oma varesega sotid ruttu sirgeks. Lasin munad ära muneda, siis istusin õhupüssiga puu alla. Paar tundi istusin ja lugesin, munad jahtusid maha ja vares kadus. Kord peab majas olema.»
Õige tegu, kiitis koor.
Sallimatus ei piirdu loomadega, vaid levib jõudsalt ka inimeste keskel, teinekord üsnagi salakavalalt. Juhtusin lugema kommentaare gümnaasiumikatsete kohta – ilmselt gümnasistid või kõrgkooli jõudnud vestlesid asjalikult, üksteisega kisklemata. Sageli pruugiti sõnu eliit, koorekiht, lumpen. Mitte sihiga kedagi solvata, vaid lihtsalt olemasolevaid asju märgistades, nagu nemad sellest aru said: on normaalne, et ühtedes koolides käib koorekiht, kelle päralt on tulevik, teistes kaltsakad. Peenem väljend «lumpen» sisu ei muuda.
On meil veel lootust saada normaalseks?