/nginx/o/2011/07/19/677052t1h4289.jpg)
«Ma joonistasin, kuidas me mereröövleid mängime,» ütles Maria. Sten-Erikule meeldis see pilt. Tema oleks sinna neile veel mõõgad ka kätte joonistanud. /.../ «Lähme parem õue,» ütles Sten-Erik, kuigi vihma veel sadas. Maria noogutas nõusolevalt. Nad läksid trepikotta ja vaatasid mõlemad salapärase pööninguluugi poole. Kumbki ei öelnud sõnagi.
«Hakkame mereröövliteks,» ütles Sten-Erik.
«Hakkame,» nõustus Maria.
Põlvamaal Varbuse ja Ihamaru piiril on üks telliskividest kahekordne maja. See seisab üle pea kasvava heina keskel ja hingab omasoodu, kuid selle ümber ja sees käib vilgas elu – mööda vilksatavad noored mehed kaamerate, suurte karvaste mikrofonide ja naised puudripintslitega.
Kohustuslik osa rõivastusest tundub olevat vööl rippuv raadiosaatja, mis asjatundmatule kõrvale arusaamatuid fraase edastab.
Sireli varju on sätitud päevinäinud diivan, kus saab kuumast väsinud kehale puhkust anda. Seal kõlgutavadki jalgu Anni ja Talis, kes on peaosatäitjad noore filmitegija Tõnn Siku magistritööks valmivas lastefilmis «Mereröövlimäng».
Mõte teha lõputööks just lastefilm oli Tõnnil juba ammu. Ühest küljest sellepärast, et ta tahtis proovida koos lastega töötamist, teisalt kipuvad filmikooli lõputööd tema meelest olema teinekord väga tõsised ja sügavmõttelised. Nii ta siis jõudiski selleni, et võiks teha midagi, millest isegi lapsed aru saaksid.
Pannkoogid 20 korda järjest
Maria toa laes ripub kuumaõhupallikujuline paberist lambikuppel. Kollasele seinale on värvitud roosad, punased ja rohelised kujutised. Nurgas lösutab suur ahi. Mänguasjakorvis pikutab teiste pehmete lelude seas üks heegeldatud loomake, kelle silmad on nööpidest.
«Lapsed on olnud üllatavalt tublid. Neil on olnud päris pikad päevad ja sama asja 20 korda läbi teha... Nad peavad ikka hästi vastu,» kiitis Sikk. Päev enne Tartu Postimehe külaskäiku filmiti stseeni pannkoo-gisöömisest. Annile ja Talisele meeldis see väga, sest igal katsel said nad uued pannkoo-gid.
«Sellest pannkoogisöömisest tuli mulle päris hea tunne, sest seda õnnestus filmida nii, et lapsed olid seal toas kahekesi, rahulikult ja ainult omavahel,» rääkis režissöör õhinaga. Tema ise oli teises toas ja jälgis toimuvat monitorist, helimees oli ukse taga ning kaamera seisis sisselülitatult statiivil ja filmis ilma abijõududeta.
Ehkki Anni ja Talis ei unista suureks saades näitlejatööst, on nad filmirolle harjutades pidanud mitmesuguseid ülesandeid lahendades arendama improviseerimisvõimet. Üks harjutus oli selline, et koputust kuuldes pidid nad avama ukse ning kui neile kõrva sosistati, kes ukse taga seisab – näiteks president või kurjategija –, oli vaja reageerida vastava emotsiooniga.
Nagu päris film
Värvilisest toast edasi astudes jõuab koridori, mis ühendab Maria tuba välisukse, köögi ja pööningutrepiga. Köögiuksest paistab kapp, kus vedeleb taldrikutäis pannkooke. Ilmselt eilsest. Helimees otsib teipi, et mikrofonipoom seinale kinnitada, sest ruumi trepil seismiseks ei ole, aga järgmise stseeni võte tuleb just seal.
Võtteaegne ruumipuudus ei ole filmitegijatele uudis. Korra filmisid nad tegevust päris vannitoas, mis oli hästi kitsas. Režissöör Sikk jutustas, kuidas vannituppa pidi ära mahtuma viis või kuus inimest ja liikuv kaamera, aga peale näitleja ei tohtinud kedagi näha olla.
«Helimees mikrofoniga oli dušikabiinis, mina olin kuskil WC-poti all kägaras ja vaatasin monitorist, kaameramees oli akna juurde pugenud – pidime end ära peitma, et mitte kaamerasse jääda,» muheles ta.
Sten-Erik ja Maria seisid keset seda salapärast ruumi ja vaatasid enda ümber. Aknast paistvas tuhmis valguses oli näha, kuidas õhk oli tolmust paks. Põrandal oli saepuru. Kõikjal vedelesid mingid kastid. Mõned katkised toolid. Kaugemates nurkades, kuhu valgus ei paistnud, tundus, nagu oleks miski end liigutanud. See tekitas kõhedust. Pööning oli sama suur kui Sten-Eriku ja Maria korterid kokku – lõputult suur.
Esimese nelja võttepäeva visuaalselt kõige õnnestunumaks stseeniks peab Tõnn pööningul filmitut. Saepurutolm ja masinast lastud lisatoss muutsid rusuva pööningu hoopis salapäraseks. «Seal tolmu ja tossu sees oli raske olla, aga tulemus on muljetavaldav,» rõõmustas ta, «lapsed ka vaatasid, et oh, see on nagu päris film, ja siis ma ütlesin, et ongi ju päris film!»
Majast välja jõudes märkan, et diivan sirelipuu all varjus on nüüd tühi. Päris filmi päris näitlejad Anni ja Talis on end hetkeks filmimelust välja lõiganud. Nad istuvad eemal pingil ja joovad produtsendi toodud punast morssi.
«Mul on vahel nii, et suur janu on ja siis ma joon kõik korraga ära,» ütleb Anni. Talis joob paar sõõmu, haarab siis tõukeratta ja hakkab mööda kruusateed vurama.
Muide, kui nad suureks saavad, siis Anni läheb tööle Ahhaasse ning Talis saab metsafirma juhiks. Küll aga on nende rahvatantsurühmas üks poiss, kes tahab väga näitlejaks saada.
«Tead sa, mereröövlimäng oli selle suve kõige lahedam asi,» lausus Maria taevatähti vaadates. «Mul pole ükski suvi nii põnev olnud...»
«Tead sa...» ütles Sten-Erik, «minu meelest olid sina selle suve kõige lahedam asi...»
*Katkendid on pärit 2005. aastal ilmunud Sass Henno raamatust «Mereröövlimäng». Raamatu põhjal kirjutas filmi stsenaariumi Anti Naulainen.
arvamus
Talis Petersell (10)
Mängib filmis Sten-Erikut – poissi, kellele hirmsasti meeldivad
mereröövlid
Lahe on pärast sõpradele seda filmi näidata, kui nad veel ei tea, et ma siin mängin. Sten-Erikuga olen äkki sellepoolest sarnane, et ta algul kartis pööningul pimedat ja ei tahtnud sinna minna. Mina ka poleks tahtnud. Aga jõele läheks parvetama küll ja kutsika päästaks ka ära.
Anni Saar (8)
Mängib filmis Mariat, kes
on Sten-Eriku naabritüdruk ja seiklus-kaaslane
Mulle väga meeldib filmis mängida. Maria on minu moodi, sest talle meeldib õues mängida, tal on tumedad juuksed ja ta on väga sõbralik, aga jõe peale sõitma mina küll ei läheks.
Kõige naljakam koht oli see, kui Sten-Erik küsis Kertult (Sten-Eriku lapsehoidja), et kust lapsed tulevad. Siis Kertu vastas, et hüppavad nabast välja.
Eva Püssa
Mängib Maria boheemlaslikku ema
Anniga ehk siis Mariaga on meil lõpus üks stseen, kus ma pean Maria jõest ära päästma, kui ta uppuma hakkab. See täidab mind tohutu hirmuga, sest selgus, et ma pean olema jube hea ujuja, aga ma kahjuks ei ole. Pean režissööri käsul kroolimise ära õppima, sest ma oskan praegu ainult konna ujuda.
Tõnn Sikk
Filmi režissöör ja Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli magistrant
Tahaksin alati teha midagi sellist, mida on inimestele vaja ja mida nad tahavad näha. Et mingi väga kõrge kunsti jätaksin pigem teiste teha. Seepärast ma selle teksti stsenaariumi aluseks valisingi – arvasin, et lastefilmile võiks olla huvilisi, sest Eestis tehakse neid ju suhteliselt vähe.
«Ruudi» (lastefilm aastast 2006) võtetel osalesin ise ka ning juba siis panin tähele, mida ise teisiti teeksin. Näiteks siin filmis tahaksin tuua sisse rohkem mängulisust, kuigi mängulusti kõrval puudutab see lugu ka tõsisemaid teemasid. Siin on sotsiaalsete klasside probleemid, et erinevate perede lapsed on omavahel ju sõbrad, aga täiskasvanud ei jõua kuidagi ühele lainele.