/nginx/o/2011/07/19/677040t1h8392.jpg)
Viljandi on MMide linn. Seal on välja selgitatud maailma parimaid indiaca’s, novus’es, allveeorienteerumises ja koguni saapaheites. Läinud nädalavahetusel oli Viljandi järv aga täis mootorimürinat.
Eesti veemotomehed triumfeerisid Viljandis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolme päeva jooksul – kui arvestada ka reedesi vabatreeninguid – selgitati välja veemoto maailmameistrid masinaklassides OSY-400 ja T-550 ning Euroopa meister uues juunioride klassis GT-15.
Kuus tartlast tules
Tiitleid läks püüdma ka kuus tartlast – juunioride seas Sken Heidemann, klassis OSY-400 Rasmus Haugasmägi ja Sten Kalder ning T-550s Carl Pihor, samuti vennad Maik ja Art Raudva.
«Täna olen juba optimistlikum,» sõnas Art Raudva laupäeva hommikul. Paar päeva enne võistlusi prognoosis ta endale parimal juhul esikümnekohta. Staažikas võidusõitja teadis, millised võimed on tema paadil.
Veemotomehed on sõbralik rahvas. Samal ajal kui Art Raudva ja tema tiim paadi kallal veel viimaseid seadistusi tegid, möödus Raudvast Poola treener ja hüüdis: «Raudva, sul on maailma ilusaim mehaanik.» Poolakal oli sulaõigus, Raudva oli ehk ainuke, keda aitab tema enda naine.
Sken Heidemann istus üsna murelikult oma boksis: «Millegipärast ei ole masin nii kiire, kui võiks loota.»
Tartlaste põhilootused olid sel nädalavahetusel aga OSY-400 klassil ja eelkõige Sten Kalderil. «Sten on praegu kiire,» iseloomustas Tartu Kalevi veemotoklubi juht Üllar Põvvat laupäeval, ent toonitas kohe, et enne õhtut ei saa veel midagi prognoosida.
Kõik võistlusklassid (võistlustel osales 45 pilooti kaheteistkümnest riigist) sõitsid nii laupäeval kui pühapäeval kaks sõitu, millest läks arvesse kolm paremat. Sestap ei olnud veel maailma lõpp, kui pärast esimest sõitu selgus ootamatult, et Heidemannil erines kütusesegu õige veidi nõutust ja tema tulemus tühistati.
Kolme järgmise sõiduga roolis ta end lõppkokkuvõttes neljandale kohale. Ülikindla võidu ses klassis sai valitsev britist maailmameister Ben Jelf rootslase Morgan Jernfasti ja eestlase Matthias Aguri ees.
Närvipinget jätkus seda enam, et ilm oli Viljandis nii muutlik, kui vähegi olla sai. Ilus päikesepaisteline ilm muutus hetkega tuuliseks ja vihmaseks ning õige pea oli vastupidi.
Oma klassi esimeses sõidus jäi tartlaste suur lootus Sten Kalder tallinlasest põhikonkurendile Erko Aabramsile alla. Teise sõidu ta aga võitis, Aabrams oli teine. Esimese võistluspäeva lõpuks ei olnud selge midagi enamat, kui et võib tulla medal. Mis karva, oli juba iseküsimus.
Seega võis arvata, et öö oli treeneritel-võistlejatel rahutu. Teisel päeval võitis Kalder esimese sõidu ja endiselt polnud miski veel selge, sest Aabrams oli kolmas. Nii jäi kõik viimase sõidu otsustada. Ja võit tuli. Tartu sai ühe maailmameistri juurde.
Kokkupõrge
Mõnevõrra õnnetumalt läks Art Raudval, kes viimases sõidus kaasvõistlejaga niimoodi kokku põrkas, et tartlane paiskus paadist nagu püssist kaarega välja.
«Ma ei jõudnud enam midagi teha,» kommenteeris Raudva oma õhulendu, «ma ei arvestanud, et ta muudab järsku trajektoori. Ma olin tast pool paati tagapool, kokkusurutud õhuvool, mis tema paadi alt tuli, viskas mu õhku.»
Õnnelik õnnetus. Luud-kondid jäid Raudval terveks, aga põrutada sai mees omajagu. Ja prillid jäid Viljandi järve.
Sellegipoolest oli nädalavahetus eestlastele väga edukas – OSY-400s tuli Eestisse kaksikvõit ja kõik selles klassis võistelnud viis eestlasest võidusõitjat tulid esimese seitsme hulka. Ka T-550s jõudis Viljandi oma mees Aival Kommisaar pronksmedalile.
Tartu veemotomeeste taustajõud ja paadimeister Sulev Märtson võis taaralinlaste laagripaigas rahulolevalt meie meestele omavalmistatud sõiduvõidusuppi jagada.