Muinasspaas lirtsub savi varba vahel

Rõuge linnamäe lähedale rajatava muinasmaja soojustamiseks korjati eelmisel suvel sammalt ja topiti palkide vahele voodriks. Nüüd jäi Marju Himmale rõõm proovida punase saviga maja tuulekindlaks mätsimist. Foto: Viire Pajuste

Muinasmaja Rõuge linnamäe lähistel hakkab katuse alla saama. Tahan majale, millest korduvalt kirjutatud, pilgu peale heita, kuna aga raskel ehitusel napib alatasa abikäsi, annangi ennast vabatahtlikuna üles kuumal suvepäeval tööd rassima.

Pakin oma moonakoti puude vilus lahti, otsin töökindad välja ja jään käske ootama. Õige pea on ehitusplats siginat-saginat tulvil ning muinasmaja «ema», Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrant Viire Pajuste uurib mu jalgu. «Noh, viska plätud jalast, meil on savi sõtkuda,» nendib ta ja kaob onni.

Teen kange näo pähe, kuigi sees on õõnes tunne, sest egas ma siis päriselt mõelnud, et üks linnatööga harjunud tindinäpp miskit määrivat tööd, liiatigi veel palja varbaga, tegema hakkab. Nurgas seisev pruunikas pläga, karjäärist toodud pruun savi saab lisaks liiva ja Viire vihjab, et nüüd võiks asuda asja kallale.

Ronin siis kikivarvul hunniku otsa. Külm savi litsub varvaste vahelt läbi, muutub pehmeks ja soojaks. Mulle tulevad seltsiks kaks tulevast arheoloogineiut Anu Kivirüüt ja Tuuli Kurisoo. See siin on nagu muinasmaja spaa, seletab üks, jalad on pärast kooritud ja pehmed nagu beebi pepu.

Küsimuse peale, kuidas jalad pärast puhtaks saab, vastavad neiud, et eks päeva peale kuivab iseenesestki ja lõunapausi viiteks saab suuremad savitükid varvastelt ära korjata. Küüntegi alt pidavat savi hõlpsasti nokitsedes ära tulema.

Kallis toasoe
Saviliste iluteemade arutamise kõrval asume sujuvalt järgmise töö kallale. Selleks, et majast tuul läbi ei puhuks, sai mullu suvel sammalt korjatud ning palkide vahele voodriks pandud. Nüüd on veel tarvis palgivahed seestpoolt saviga kinni mätsida, et maja ikka rohkem sooja peaks.

Kogu viikingiaegne majaehitus lähtus peamiselt põhimõttest: soe tuleb iga hinnaga majas hoida. Muinasmaja lävepakk on kõrge, ukseava madal. Ei, mitte seepärast, et toona oleksid inimesed nüüdsetest lühemad olnud. Olid keskmiselt sama pikad kui praegu.

Uks tehti madal, et kõrgemale hõljuv ahjusoe ukseavast plehku ei paneks. Lävepakk oli aga kõrge, et maapinnakülm õuest sisse ei pääseks. Aknaid polnud rauaaegsel majal üldse. Esiteks polnud midagi peale luugi aknaaugu ette panna. Teiseks aga olnuks aken järjekordne kalli sooja õuepäästja.

Kuidas soe aga tuppa sai? Rauaaegset üheruumilist maja küttis tavaliselt kas ukse kõrval nurgas või vastasnurgas asunud korstnata kerisahi. Suuremad põllukivid all, väiksemad kuhjas peal ning kõige otsas lame plaat. Ahjusuu ees oli leease, millesse lükati kuumad söed, selle sees pajas podises söök.

Kuna maja oli korstnata, võib arvata, et muinasaegsetel inimestel oli pidevalt suitsuses toas elamisest tekkinud tervisehädasid – kopsu- ja silmahaigusi, aga ka hallutsinatsioone. Pole siis ime, et inimesed haldjaisse ja vetevaimudesse uskusid, mõtlen endamisi.

Sambla- ja savitööd on enamasti naisperele konti mööda ja nii käib töö kõrvale lahutamatult jutuvada. Kaks palgivahet saavad saviga tuulekindlaks mätsitud ning on aeg asuda järgmist tööd murdma.

Tappev kirves
Katuselaudadega jändamine on juba meeste värk. Töö nõuab väidetavalt kõvasti rohkem rammu ning juttu sealt tandrilt just palju ei kosta. Muinasmaja ehitusspetsialisti staatuses õpetaja Tiit Kobrusepp ehk Kopa näitab alustuseks ühte «lihtsamat» tööd – katuse kisklaudade sirgekstahumist.

Kuna kogu maja ehitusel kasutatakse viikingiaegsete kirveste eeskujul tehtud tööriistu, tuleb laudadel oksakohad ja muud ebatasasused sirgeks lüüa kirvega. Kaks «kerget» kirvest on peamised töövahendid.

Suudan anda vaid mõned hoobid, mille tagajärjel on pind sakiline ja krobeline nagu abstraktne skulptuur. «Kerge» kirves on ühtäkki tinaraske. Kuidas nad küll terve selle maja valmis on ehitanud?

Vaatan juba katusele ritta seatud lauakoormat. Veel enam: viikingiaegsed inimesed ehitasid terve talukompleksi kirvega valmis, siin on aga ainult üks maja, mida on ehitamas käinud enam kui poolsada inimest.

Viire arvab, et eks tänapäeva inimene ongi teistsuguste töödega harjunud. Kahe suve kogemus ütleb, et nelja päeva kontimurdva tööga on praeguse eluga harjunul «kumm tühi». «Aga eks motivatsioon on ka teine, kui tead, et saad minna õhtul pehmesse voodisse magama ega pea peavarju pärast muretsema.»

Muinasaja inimesel oligi aga ainult üürike suvi, et ulualune valmis saada, muidu olid talve kuuse all.

Meeste raske töö
«Seda tööd pole meil veel ükski naine teinud, nii et sul on võimalus esimene olla,» märgib Viire. Mõtlen, et ega see saa olla raskem kui lõõskava päikese käes kirvega lauda sirgeks taguda, ja võtan vastu järgmise ülesande. Anti Lillak ja Pikne Kama, kes on juba päev otsa palgist lauda kiskunud, vaatavad mind esiti kahtlustava pilguga, kuid seletavad siis asja olemust.

Põhimõte on selles, et piki palki jooksvasse soonde lüüakse sisse kiilud, mis kisuvad ühest palgist lahti kolm enam-vähem ühelaiust lauda. Lauad lähevad katusele, tuule- ja niiskustõkkena kasutatakse kasetohtu ja sammalt, ning siis veel teine kiht laudu peale.

Minu üllatuseks osutub laudade kiskumise töö üheks kergemate killast, mis suuremat ihurammu ei nõuagi. Pigem on vaja täpset silma ja teravat mõttetööd, et näha pikisoont, mille järgi palk lõhenema hakkab. Pärast kiilu palgi sisse löömist tuleb lihtsalt oodata, millal laud ise õige koha pealt pinge all palgist lahti paiskub.

Toetan vahelduseks taguotsa maha puude vilusse ja avan leivakoti. Kaasavõetud võileivad saavad häbematult ruttu otsa. Nokin varvaste küljest savitükke. Tahtmatult liigub mõte koduse duši ja pehme voodi poole. 21. sajandil elada on ikka pagana mugav.