Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2011/07/14/670912t1h2e23.jpg)
Katrin Kuuba ja Priit Ginter on rõõmuga nõus jagama oma pulmapäeva Tartu raeplatsil paljude linlastega, võttes vastu nii raehärra õnnistuse kui ka võhivõõraste head soovid.
«Priidu isa helistas meile konkursi viimasel päeval ning küsis, viimaks me tahame,» meenutab Katrin Kuuba seda, kuidas neist hansapäevade pulmapaar üldse sai. «Me ise ei osanud midagi niisugust tahta.»
«Aga siis mõtlesime, et meil ei ole midagi kaotada,» märgib Priit Ginter. «Ja nii see tuligi välja. Kui olime kirja ära saatnud, helistati meile juba paari tunni pärast.»
Teineteisele loodud
Katrin ja Priit, kes kannavad varsti ühist perekonnanime Ginter, pugistavad iga natukese aja tagant naerda, ükskõik, kas jutt käib nende esimesest kohtumisest või tänavu kevadel tehtud otsusest abielluda.
Kõrval hällis magab kahe ja poole nädalane tütar Pärle, keda vanemate jutustamishoog sugugi ei häiri. Pärle sünd oli planeeritud jaanipäevajärgsesse aega, mil mõlemal lõputöö tehtud ja ülikoolidiplom käes, Priidul arstidiplom ja Katrinil diplom koolieelse pedagoogika erialal.
Noored kohtusid kaks aastat tagasi 6. mail Püssirohukeldris, kus nad mõlemad eri seltskonnaga õhtut veetsid.
«Me ei olnud teineteist kunagi varem näinud. Priit aga lihtsalt tuli mu laua juurde ja hakkas rääkima,» meenutab Katrin. «Ja me rääkisime kohe hästi pikalt. Juba järgmisel päeval kutsus ta mind välja. Nii et saime kokku ja olimegi kohe paar.»
Priit kommenteerib nende kohtumist nii, et noh – ilusa naeratusega ja lõbus tüdruk, kellega oli väga tore juttu ajada, mis muud põhjust seal enam.
Naiseks küsimine
See oli tänavu 12. veebruaril. «Me läksime botaanikaaeda jalutama. Olime seal varem ka palju käinud, ja siis mõtlesime, et lähme jälle palme imetlema,» räägib Katrin. «Priit kuidagi hiilis mu selja taha ja kohmitses vaikselt, ma ei pannud algul tähelegi. Ja siis vaatan, et oi – Priit on ühe põlve peal maas!»
Katrin naerab sillerdavalt, enne kui jätkab. «Siis andis sõrmuse ka ja küsis – ma sõnastust ei mäletagi. Aga ma mäletan, et mulle ei tulnud pähegi, et ma peaksin nagu «jah» ütlema.»
Priit on kirjeldusega nõus. «Jah, ma teadsin küll, et Katrin on nõus, aga ma pidin seda jah-sõna ikka päris tükk aega ootama,» märgib ta.
Katrin näitab sõrmust, millel on väike pärl. Kuna nad juba siis teadsid, et ootavad tütart, kellele oli nimi Pärle valmis otsitud, siis just seepärast valis Priit oma tulevasele kaasale pärliga sõrmuse.
Katrin peab Priitu väga romantiliseks meheks. Sel keva-del kinkis ta Katrinile niisama heast peast terve mäe tulpe – 67 lille.
Miks just 67? Priit kehitab õlgu ja ütleb, et tahtis, et oleks paaritu arv.
Katringi on püüdnud Priitu üllatada, aga iga kord ei tule üllatused välja. Ükskord valmistas ta piduliku õhtusöögi, tegi endale soengu pähe ja hakkas Priitu koju ootama. Aga just sel õhtul otsustanud Priit sõpradega sauna minna.
Teinekord muretses sünnipäevakingiks piknikukorvi ja -lina, aga need leidis Priit enne sünnipäeva ise üles.
Üks üllatus või koguni väike koerustükk tuli Katrinil välja küll.
Priidul olid haiglas öövahetused, ja kui ta hommikuks koju jõudis, oli ta üsna väsinud ja unine. Katrin pani kord Priidu padjale peale püüri, millele oli trükitud ta enda näopilt. Ja kui Priit siis tuli ja käega seda püüri puudutas, ehmatanud ta väga – Katrini särav nägu ei olnudki Katrini nägu.
Küsimuse peale, millist elu noored endale soovivad, vastab Priit: «Õnnelikku.» Ja Katrin lisab: «Põnevat.»
Hansapulm
• 23. juulil kell 17 Tartu rae-platsil.
• Raehärra õnnistab abiellujate liitu, esinevad Euroopa pillimängijad, lauljad ja tantsijad, pruutpaar jagab veimesid, linnamuuseum korraldab suure pildistamise. Pulmaisa on Anti Einpaul.