Kuulimäng hoiab seeniorid heas vormis

Petangikuul on 80-millimeetrise läbimõõduga ja kuni 800 grammi kaaluv metallkuul, mida tuleb peopesas hoida nii, et seda teele visates su pöial selle lendu ei takistaks. Foto: Sille Annuk

Petank tekitab hasarti, pakub põnevaid kombinatsioone ega ole nii raske nagu kangitõstmine või mõni vastupidavusala. «Suurepärane mäng!» kiidab Kalev Jahnson. 

Kalev Jahnson juhib Kodukotuse seeniormeesteklubi. Klubis on kokku 40 liiget. Petanki käib mängimas neist 11, vanuses 61 kuni 75 aastat.

Alasid, millega seeniorklubi mehed aasta läbi tegelevad, on tegelikult palju – koroonast, piljardist ja kaardimängudest kergejõustiku, suusatamise ning koguni tantsuni välja.

Kuulimäng võlub

Kuumal heinaajal on klubitöös paar kuud puhkust. On aga üks suvine  ala, millest ei loobu mehed ühelgi nädalal. See on kuulimäng − petank.

Kalendrisse märgitud päevadel kogunevad huvilised Tartus Uus tänav 56 õuel asuvale petangiväljakule, igaüks maksab 50 senti, loositakse paarid või kolmikud, tehakse turniiritabelid ning läheb lahti.  

Jahnson selgitab, et need kokkusaamised on eelkõige treeninguks ja vormi hoidmiseks.  «Aga me oleme ikka päris tegijad – kuulume Eesti Petanque Klubide Liitu ja osaleme suurtel võistlustel.»

Kalev Jahnson on majandusteadlane, suuri ettevõtteid juhtinud endine direktor, nooruses mänginud jäähokit ja korvpalli, teinud kergejõustikku.  Nüüd on ta 75 aastat vana, seljatanud vähi ning välja tulnud infarktist. Kunagi ravimata jäänud kõrvapõletikud sunnivad teda kuuldeaparaati kasutama ning juba kolm aastat elab ta südamestimulaatoriga.

Arst on mehele öelnud, et südamestimulaatori patarei peab vastu 25 aastat. «Ega ma varem tohigi alla anda, muidu läheb patarei raisku,» ütleb Jahnson silma pilgutades.
Platsile ilmub Kalev Hirmat, aasta noorem mees kui Jahn­­son, pühendunud lauatennisist, samuti südamestimulaatoriga mees. «Mina alles õpin ametit! Ma olen üldse neljandat korda elus siin, päris roheline alles – esimene kord sain pihta päris hästi!» räägib ta entusiastlikult.

Keegi ei virise

Pealtnäha ei ole petangis midagi üle jõu käivat. Kõigepealt tuleb platsile lennutada väike ja kerge märkekuul ehk snadi ning seejärel visata või veeretada raskeid metallkuule snadile võimalikult lähedale. Kuul võib snadit liigutada. Kuul võib ka vastasmängija kuuli snadist kaugemale nihutada. Punkte saab see, kelle kuul või mitu kuuli on snadile lähemal kui vastasvõistkonna parim kuul.

Tuleb Enn Tõppan – 63 aastat vana. «Põlvedega on jama! Joosta ma ei saa, hüpata ammugi mitte, rääkimata tõkkejooksust. Vaatan vesise suuga neid alasid pealt… Aga petank kompenseerib, siin on see võistlusmoment,» põhjendab ta oma kohalolekut.

Tõppan ei poolda niisugust asja, et lihtsalt läheb ja viidab aega, teeb tervisesporti. «Püha taevas – olen 50 aastat jutti trenni teinud, mis ajaveetmisest me siin räägime. Tulemust on vaja. Mina tulen ja teen oma tänase päeva võimetega tänase päeva tulemuse peale, ja see on tähtis,» räägib ta.

Jalgrattal pedaalib platsile Jüri Erm, pisut üle 70ne mees. Üle-eelmisel kolmapäeval olid Tartus petangi karikavõitlused ja tema tuli kolmandaks.

Seljaoperatsiooni pärast ei saanud Jüri Erm vahepeal kergejõustikku teha, seepärast hakkas petangi mängima – juba neljas aasta!

Järgmised treeningud on 19. ja 28. juulil, algus kell 17. Jätkatakse kuni oktoobri lõpuni. Kalev Jahnson  ootab platsile lahkesti uusi mängijaid, nii mehi kui naisi. Sest kui ei proovi, siis ei saagi teada, kas see ala sobib või mitte, ütleb ta.