Priit Pullerits: isevärki spordivärk

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: .

Meil käib ainult jutt, et Eesti kuulub Põhjamaade hulka. Tühja ta kuulub! Eesti on tegelikult üks väga isevärki maa, isegi spordis.

Vaatame, kuidas käivad asjad Põhjamaades. Mõni kuu pärast seda, kui Andres Jõesaar jäi süüdi surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustamises, teatas Rootsi päritolu rahvusvaheline telekommunikatsioonikontsern Tele2, et tal tuleb äriklientuuri ja sisuteenuste juhi kohalt lahkuda. Ametliku põhjendusena kõlas firma struktuurimuudatus, ent kes elu vähegi näinud, see teab, et valusad lahkumisteated looritatakse alati bürokraatlike põhjendustega.

Avame Eesti Suusaliidu kodulehekülje ja näeme, et Jõesaar on suusaliidu juhatuse liige.

Vastu suve tunnistas Eesti suusasprindikoondise senine treener norralane Björn Kristiansen, et pärast Andrus Veerpalu dopingujuhtumit – millega ei ole tal siiani teadaolevalt vähimatki pistmist – on tal võimatu kodumaal erialast tööd leida. «Norras kehtib kirjutamata reegel, et kui sa oled seotud positiivse dopinguprooviga, võid olla kindel, et keegi ei vaja sind enam treenerina,» lausus Kristiansen Õhtulehele.

Aga Eesti on üks isevärki maa, kus dopinguafääri keskseid tegelasi, suusakoondise peatreener Mati Alaver saab edasi toimetada stiilis käsin-poon-ja-lasen. Nimelt tema tõmbas niite, et tippspordist loobunud Jaak Mae peab saama Eesti Suusaliidus tööd Otepää MK-etapi korraldusmeeskonna juhina, ja seda aastapalgaga 25 000 eurot.

Just raha sai põhiküsimuseks, mis Eesti spordi iga-aastase paraadürituse korraldajad omavahel raksu pööras. Suusaliit, kellele kuulub MK-etapi korraldusõigus, tahtis, et sihtasutus Tehvandi Spordikeskus, kes etappi tegelikult ette valmistab ja läbi viib, jätkaks teenitava tulu pealt suusaliidu kauka täitmist. Seni oli suusaliit teeninud sedasi igalt etapilt laias laastus miljon krooni, mis on üks isevärki obroki võtmine. Sest nagu aastaid Otepää MK-etapi läbiviimisega seotud olnud Tiit Pekk teiste etappide korraldajailt uuris – tõsi, mööndes, et eelarveskeemid on riigiti erinevad –, siis Soomes ei teeni alaliit MK-etapilt midagi ja Rootsis pigem samuti mitte.

Eesti spordis valitseb isevärki süüdimatus, et isegi need, kes pikka aega silmagi pilgutamata valetasid üldsusele ajal, kui rahvast ühendas üksainus suur-suur küsimus – kas Andrus Veerpalu on dopinguga vahele jäänud või mitte? –, ei ole ilmutanud siiamaani vähimatki märki mõttest, et äkki oleks targem tagasi astuda. Ei Alaver, ei suusaliidu peasekretär Jüri Järv. Tõsi, alaliidu senine president Toomas Savi teatas eelmisel kuul, et tema enam neljandaks ametiajaks ei kandideeri. Kuid seejuures ei unustanud ta lisamast, et tema otsus polnud kuidagi seotud Veerpalu dopinguskandaaliga.

Selliste kõnekate tõsiasjade taustal pole midagi imestada, et ükski välismaalane, keda Eesti Suusaliit Kristianseni asemele terve kevade sprinterite treeneriks püüdis palgata, vedu ei võtnud. Niivõrd isevärki riigi spordikorraldusest ei saaks terve mõistusega inimesed lihtsalt aru. Nõnda sai ametisse kõigest 27-aastane Tanel Ojaste, kes on seni juhendanud Karupesa Teami suusalapsi.

Eesti spordielu on nii isevärki, et see jääb tihti isegi eesti inimestele arusaamatuks, mis veel põhja- või välismaalastest rääkida. Sõudmises on tänavu valitsenud paatkondade moodustamisel sedasorti segadus ja nääklemine, mis tundub juba keerukam kui mitme tundmatu ja muutujaga võrrandi lahendamine. Jalgpallis, kus aastaid on unistatud tugevate koondistega mängimisest, ei kõlvanud enamikule koondislastest ühtäkki kohtumised viimase MM kahe finaalturniiril osaleja, sealhulgas 4. koha omanikuga. Tartu Rock, viimaste aegade Eesti klubikorvpalli vedureid, tegi isevärki otsustase loobuda tuleval hoojala eurosarjast, mille peale korvpalli oma südameasjana võtnud kolleeg Peep Pahv ei osanud kosta muud kui ahastada, et see on Tartu korvpalli hukk.

Eesti spordis on paljudel jalad maast lahti. Reaalsustaju on kadunud. Ootused-lootused on taevas, tegelikkus aga mudas. Seda isevärki seisundit iseloomustavad ka ETV arulagedalt kilkavad reklaamid küsimusega, kas Kaia Kanepi pääseb Wimbledoni tenniseturniiril finaali. Saagu ta avaringistki edasi... Ei saanud. Ja iseloomustavad need, kes hõikasid, et jalgpalli EM-valikmängus peaks Itaalialt vähemalt punkti võtma, kui mitte võitma. Saagu punkt Fääri saarteltki... Ei saadud.

Aeg on asju põhjamaiselt rahulikult ning kaine mõistusega võtta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles