Jänesed ilmusid jälle paruni tuppa

Paruniproua nüüd voodita magamistuba on väike näitusesaal, kus saab ülevaate Nolckenite perekonnast. Foto: Sille Annuk

Alatskivi lossi kõrgete lagede all tilisevad vaikselt lühtrid, parkett kiiskab, vanadusest veidi plekiliseks muutunud peeglid läigivad ja mõne killu kaotanud uhketes vaasides on lilled.

Tundub, et siin elatakse ning pererahvas, parun Arved Georg von Nolcken koos proua ja lastega, on korraks kodust kuhugi läinud.

«Alumisel korrusel tahtsimegi lossi tulevatele inimestele tekitada tunde, et Nolckeneid ei ole parajasti kodus ja siin võib ringi vaadata, kuidas mõisas elati,» muheles Alatskivi lossi taastamist juhtinud sihtasutuse Alatskivi Loss juhataja Külli Must. «Püüdsime kõik taastada nii, nagu oli paruni ajal. Isegi jänesed ja linnud on meil jälle lossis tagasi.»

Kaugelt vaadates sigrimigri, aga lähedalt kaedes jänesed ja linnud tulid tagasi Inglise firma Morris & Co tapeediga, mis kattis ja katab jälle parun von Nolckeni magamistoa seinu. Nüüd on selles toas lossi restorani väike söögisaal ja uhke tapeedi pani sinna ruumi lossis restorani pidav OÜ Slaker.

Paljude inimeste töö

Paruniproua magamistuppa jõudmiseks tuleb läbida kõigepealt musta laega suur söögituba. Selle taga on noobel salong, uhke suur saal ja peen buduaar. Proua magamistuppa on üles seatud Nolckenite perekonna pildid ja ülevaade pere ajaloost.

Ruumika toa kunagise perenaise voodikoha lähedal ripub ilusti raamituna lossi nurgakivi panemise akt aastast 1880. Viis aastat hiljem sai Suurbritannia kuningliku residentsi, Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisahoone Alatskivil valmis ja Nolckenite perekond elas seal 20 aastat.

Laias laastus poole vähem aega ehk kümmekond aastat kulus lossi taastamiseks. Missugune oli loss enne ja kuidas taastamine käis, selgub kunstigalerii kõrvale koridori pandud näituselt. «Siin on endalgi huvitav vaadata, missugune saal oli ja kuidas me siin ise kokku panime Murano lühtreid, millega oli kaasas vaid itaaliakeelne juhend,» ütles Külli Must ilmekate fotode ees peatudes.

Jah, lossis on ära tehtud suur töö, milleks kulus esialgu kavandatud 60 miljoni krooni asemel poole vähem ehk ligi kaks miljonit eurot. Lõviosa rahast tuli Euroopa Regionaalarengu Fondi piirkondade
konkurentsivõime tugevdamise meetmest, oma osa lisasid ka lossi omanik Alatskivi vald ja kultuuriministeerium.

«Selles hoones on väga paljude inimeste töö,» märkis Külli Must. Tõesti, kümme aastat kestnud lossi taastamise projekteerimistööd tegi ARC Projekt OÜ, uue katuse pani ning läänetiiva ja peasissepääsu tegi korda AS Eviko.

Idatiiva aknad taastas OÜ Framuug ning idatiiva ruumid ja fassaadi ennistasid AS Haspo ja AS Ehitusettevõte Rand ja Tuulberg. Uue vee ja kanalisatsiooni välistorustiku rajas OÜ Siimel ning pargikujunduse esimese järguga olid ametis OÜ Kental Ehitus ja AS Bron.

Muinsuskaitse järelevalvet tegid ARC Projekti töötajad Olev Suuder ja Arvi Soonsein ning omanikujärelevalvet Udo Viilukas ja ASi Tari projektijuht Heiki Part. Lossi sisekujunduse eest hoolitses ARC Projekt, viimase sõna ütles selles alati ARC Projekti sisekujundaja-restauraator Ruth Pärnoja. Lossipargi kujundas pargiarhitekt Kati Niibo.

Väärikas külaline

Lossi teisel korrusel olevatesse külalistubadesse tegi teatri- ja muusikamuuseum koostöös Alatskivi kandist pärit helilooja Eduard Tubina perekonnaga Tubina muuseumi, mille kujundas OÜ Superellips.

«Tubin on meie lossi külalistubades väga väärikas külaline,» ütles Külli Must. «Oleks ju kahju, kui siin oleksid hotellitoad, kuhu lossi vaatama tulijad ei pääse. Aga nüüd on kõigil see võimalus.»

Muuseumis on helilooja isiklikud asjad ja pillid, käsitsi kirjutatud noodid ning palju muud põnevat. Mugavas vanas tugitoolis saab kõrvaklappidest kuulata Eduard Tubina, Heino Elleri, Olav Rootsi ja Eduard Oja muusikat. «Lastele meeldib siin väga muusikat kuulata,» märkis Tubina muuseumi giid Heidi Laanemäe.

Kuuldused Tubina muuseumist on levinud juba kaugele. Pariisi orkester, mille kunstiline juht on Paavo Järvi, uuris juba, kui kaugel muuseum Tallinnast asub ja kaua siia sõidab. «Imestasin väga, kui nad helistasid,» ütleb Heidi Laanemäe. «See on ju vägev, et meist ka kaugel teatakse!»

Alatskivi lossi teatakse nii kaugel kui lähedal, sest sel suvel käib seal palju külastajaid. Tullakse nii perega kui suurte bussidega. Pilet maksab 3,5 eurot, õpilane ja tudeng saab lossi uudistada kahe, pensionär kolme ja neljaliikmeline pere seitsme euroga.

Lossi taastamise lõpetuse puhul oodatakse täna sinna kõiki huvilisi, piletit pole tarvis osta. Kell 15–18.30 teevad giidid igal täistunnil lossis ekskursiooni, lossi ees väljakul saab kaarikuga sõita.
Kell seitse õhtul algab roosiaias Maarja-Liis Ilusa kontsert. Ikka tasuta.