Talvo Pabut: aromaatne linn

Talvo Pabut. Foto: Ove Maidla

Tartu linna planeerimisest on kirjutatud palju. Olen minagi. Kesklinnast, mis pole keskus. Parkidest. Sellest, mida teha edasi, on kirjutanud teised. Ent kui on demokraatia (dmos + kratos) ehk rahva võim, siis võib kirjutada sellestki, milles inimene ei pruugi kompetentne olla ning mis ei ole suunatud vaatega tulevikku, vaid mida saab teha nüüd, kohe.

Kõik me teame tammetõrusid ja pihlakamarju ning liigesevalu leevendavaid kastanimunasid. Lapsepõlvest mäletan ka jahumarju ja kibuvitsamarju.

Ent praegu kestab veel õitsemise aeg. Kaitsejõudude hoone juures õitsesid äsja lodjapuud, mille lõhn sarnaneb toomingate omaga.

Kuperjanovi tänaval korporatsiooni Ugala juures levitasid enda ümber sensuaalset aroomi jasmiinipõõsad. Mõlemal õitsejal on valged väiksed õied – parajad panna meestel nööpauku, et hurmata aroomiga lähiümbrust ilma tehislike kompositsioonideta.

Vahtraninadki turritavad puus või puu all, sõltuvalt tuulest ja vihmast, mõlemad kleepimiskõlvulised buratinoninaks. Õitsesid ka tammetõrude ja kastanimunade puud, sest kust muidu need munad ja tõrud.

Jutt on botaanika valdkonnast vaadatuna ilmselgesti ebakompetentne, ent tean, et ma pole ainus asjatundmatu. Kulus viis minutit viie inimese küsitlemist, enne kui üks neist osutas kaunite roosakaslillade lopsakate õielehtedega põõsale ning arvas, et vahest on see põõsas kibuvits.

Siit uuendusmeelne mõte Tartu parkide kohta. Kui linnas fikseeritakse ajaloolised tänavapiirkonnad, kandes nende ununenud jäljed Tartu kõnniteekividele, miks siis ei võiks haljastusspetsialistid fikseerida alleedel ja parkides kasvavaid puid ja põõsaid.

Miks ei võiks mõni nutikas arendusfirma toota haljastajatele selliseid silte, kus peale taime nime on ära näidatud ka õitsemise ja viljumise aeg.

Kui lillede, puude, põõsaste ja üleüldse roheluse eest Tartus hoolitsetakse, siis poleks ju eriline vaev panna poolpügatud muruplatsi kõrvale ka kiri «Ristikhein õitseb».

Lilledest ei ole mõtet kõneldagi, sest enamik neist on üheaastased ning haljastajatel on alati teada, mis on mis ja kes on kes. Kas aga seda teab ka lilledest mööda kõndija või teab minusugune võhik? Aga tahaks ju teada. Küllap võiks lapsevanemgi olla uhke, et saab pisipõnnidele lilleilu lausa nimeliselt tutvustada.   

Looduslooõpikeskkond keset linna oleks ehk ehituskavade selgumiseni parim lahendus, muuta kesklinna pargid atraktiivsemaks. Leiaks ainult innovaatilise ja turvalise idee «aromaatse linna» tutvustamiseks.