/nginx/o/2016/05/12/5374759t1h56a4.jpg)
Eesti ajalugu koosneb pidevast võitlusest olemasolu eest. Üksteisele järgnenud pole mitte ainult sõjad ning lahingud, vaid ka ülestõusud ja vastuhakud võõrale võimule. Ühe suurima sellise algusest möödub neil päevil 70 aastat – 1941. aasta suvel algas Eestis vastuhakk Nõukogude võimule.
Kuigi 1940. aastal oli Eesti okupeeritud vastupanuta ning korraldust vastupanuliikumise alustamiseks riigi juhtkonnalt ei tulnud, rääkimata selle organiseerumisest, tekkis vastupanuliikumine ometi. Ühelt poolt olid selle kandjaks 1940. aasta juunis laiali saadetud ning desarmeeritud Kaitseliidu liikmed ning teisalt noorem haritlaskond, tihti üliõpilasorganisatsioonide liikmed.
Nii oli see ka suurima Tartus tekkinud vastupanuorganisatsiooni, oma staabi asukoha järgi nime saanud Eesti Tervishoiu Muuseumi (ETM) rühmaga, mille tuumiku moodustas Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) juhtkond. Juba 1940. aasta sügisel peetud seltsi juhatuse koosolekul langetati otsus, et EÜS ei tunnista Nõukogude okupatsiooni ja teeb kõik, et selle vastu võidelda.
1941. aasta märtsiks selgemalt moodustunud vastupanukeskus sõlmis sidemeid teiste vastupanurühmadega nii Tartus kui Tallinnas ning sõja alguse järel Tartu ümbruse metsavendadega. Olukord Tartus muutus samal ajal järjest ärevamaks.
Kuigi enamiku Tartu vanglasse toodud vangide suhtes polnud uurimist isegi alustatud, andis Tartu NKVD ülem P. Afanasjev käsu nad hukata. Enamik vange surmati vangla saunas, osa neist maeti vangla õuel varakult valmis kaevatud aukudesse, teised aeti vangla kaevu.
Praeguste andmete kohaselt mõrvati Tartu vanglas 192 meest ja naist. Pole imestada, et selle veretöö järel oli mitmegi partisani ainsaks sooviks – kättemaks.
Kivisild purustati
9. juulil 1941 kõlasid Tartus igal juhul juba esimesed lasud. Varahommikul lasid punaväelased õhku ajaloolise Kivisilla, vahetult pärast keskpäeva aga Ropka mõisas asunud relva- ja laskemoonalaod. Seda tehti aga sedavõrd saamatult, et osa ladudest jäi terveks.
Treffnerist Otniel Jürissoni eestvedamisel asusid koolipoisid seda kasutades ladudest püsse ja laskemoona minema tassima. Kella kolme paiku tulistas kohvik Centrali koondunud võitlusrühma juht H. Tammin koos leitnant Arond Randesega Rüütli ja Suurturu nurgal miilitsat ja võttis temalt püstolkuulipilduja.
Õhtul tervishoiumuuseumis toimunud suuremate vastupanurühmade juhtide koosolekul valiti ülestõusu juhiks reservlipnik Olev Reintalu ning abideks Karl Raun ja Aleksander Koskel.
Tunnusena jagati meestele välja EÜSi värvipaeltest lõigatud sinimustvalged lindid, märgusõnaks sai «kolm värvi».
Vastuhakk pidi algama viimase Emajõe põhja- ja lõunakallast ühendava silla – Vabadussilla – õhkimisest.
Sündmused arenesid aga plaanitust kiiremini. Hommikul üritas Nõukogude pool Tartu lõunaosa taas enda kontrolli alla saada, kuid põrkus partisanide vihasele vastupanule.
Kella viie paiku pärastlõunal hõivasid partisanid vanemseersant Karl Ratniku juhtimisel Kaitseliidu maja Riia mäel, mille katusetorni lipuvardasse heisati sinimustvalge lipp. Riia mäele kogunenud inimesed paljastasid pea ja laulsid, pisarad silmis, rahvushümni.
Selleks ajaks olid kolm linna saadetud miilitsate rühma põrkunud aga mitte enam ainult partisanide vastupanule, vaid ka esimeste Tartusse jõudnud Saksa kergete soomusautodega. Miilitsad paisati laiali ning nad taandusid paanikas. See oli signaaliks üldise vastuhaku algusele.
Rahvas valgus tänavatele. Ülikooli peahoone ette kogunenud rahvamassi vaimustuseks heideti sellelt alla ENSV vapp, puhkes hümn, süleldi ja õnnitleti üksteist vabanemise puhul. Veebel E. Rannik rivistas oma partisanid üles ning viis nad marsisammul Riia mäele.
Teel alustati laulu «Eestimaa, mu isamaa», kuid liigutuse tõttu ei suudetud seda lõpuni laulda. Kolonni ees kanti sinimustvalget lippu, majadest ruttasid välja mehed, kes rivvi astusid, nii et Riia mäele jõudes oli kolonn üsna suureks paisunud. Rahva vaimustust suurendas veelgi tänavatele ilmunud sõiduauto, kust lehvitati sinimustvalget lippu ja hüüti: «Lipud välja! Relvad kätte!» Hetkega oli Tartu lõunaosa lipuehtes.
Puhki kontori hoovi (Kaitseliidu maja vastas) asunud partisanide staabile oli aga selge, et oht pole sugugi möödas. Peagi avasidki punased vastaskaldalt algul kergerelvadest, siis aga suurtükkidest tiheda tule. Linnas puhkes tulekahju. Kuigi jõe lõunakaldale õnnestus partisanidel kaitseliin moodustada, oli võimalus, et ülekaalukas punavägi üritab ülestõusu maha suruda, ometi enam kui reaalne.
Tartu vajas abi. Ning see abi tuli. Pea kogu Lõuna-Eestist ruttasid metsavennad ülikoolilinnale appi. Esimesena jõudsid lahingusse Karl Talpaku juhitud Otepää mehed, peagi oli oma salgaga kohal ka major Fr. Kurg, kes võttis auastmelt kõrgema sõjaväelasena juhtimise üle.
Kiirelt organiseeriti Emajõele kindel kaitseliin, mis suutis järgnevatel nädalatel toimunud ägedates heitlustes vastase Emajõe põhjakaldal hoida. Küll avas punavägi Tartu pihta ägeda suurtükitule, mis muutis varemeteks terved linnaosad.
Punaste suurtükiväe tule all tulekahju vastu võitlevad Tartu tuletõrjujad kaotasid 16 meest, lisaks oli arvukalt haavatuid.
Eesti võim ja kord
Esimesed suuremad Wehrmachti eelüksused saabusid Tartusse paar päeva pärast ülestõusu algust, reaalselt läks võim sakslaste kätte aga alles juuli viimasel nädalal. Selle ajani kehtis Tartus sisuliselt Eesti võim ja kord.
Partisanide kaitse all kogunesid Tartusse Eesti riigitegelased eesotsas viimase seadusliku peaministri, põhiseaduse kohaselt presidendi kohuste täitja professor Jüri Uluotsaga. Eesti riigitegelastelt sakslastele esitatud memorandumile vastust ametlikult ei antud, küll soovitati suusõnaliselt selliseid dokumente mitte enam esitada.
See tegi üheselt selgeks, et Eesti iseseisvuse taastamine sakslaste plaanidesse ei kuulunud, maa oli lihtsalt taas peremeest vahetanud. Suur osa suvesõja käigus põranda peale ilmunud rahvuslikust vastupanuliikumisest siirdus taas põranda alla, pannes aluse Saksa okupatsiooni vastu suunatud vastupanuliikumisele. Eesti iseseisvuse taastamiseni jäi sel hetkel 50 aastat.
On öeldud, et vabaks ei saa rahvas, kes pole võidelnud oma vabaduse eest. Rahval, kes unustab oma võitluse vabaduse eest, on aga oht see uuesti kaotada. Seda me ei soovi.
Selleks avamegi 10. juuli hommikul kell 10 kunagisel Kaitseliidu majal (Riia 12) mälestustahvli nendele meestele, kes 70 aastat tagasi tormasid siit võitlusse vabaduse eest. Tänu nende võitlusele ja ohvrimeelele võime meie iseseisvas Eestis vabalt elada.