Niiske teisipäeva hommik, kell on mõne minuti pärast kaheksa. Need õnnetud, kellel puhkus alles tulemas või juba läbi, kiirustavad üle Turusilla, usinate liiklejate hulgas pole aga ühtegi last – nemad on kusagil laagris või näevad soojas voodis alles und.
Richard Erik Tõnisson (11) tuleb turu lähedal parklas seisva lahtise luugiga auto juurde üsna aegamisi. Kodust kiiruga väljudes ununes maha kõhukott, kus on sees ajalehepoisi kogu eelmise päeva teenistus ja vahetusraha.
Lehemüüjatega tegelevad Timo Penu ja Tarmo Timmer-mann siiski valjusti ei pahanda, vaid lubavad tal raha järgmisel päeval ära tuua.
Raske töö
Uued lehed kotti saanud Richard kiirustab bussijaama, kus pinkidel juba ees ootamas sama noored kolleegid: 9-aastane Koit Brent Laasme ning õde-venda Janeli-Sandra (11) ja Jaanis (13) Sirkel.
Ülijutukas Jaanis selgitab, et kaks hommikust täistunniekspressi, kell 8 ja kell 9, on kõige paremad müügikohad ning seetõttu tuldigi tavapärasest pisut varem kohale.
Pisut häbelik Richard on ajalehti müünud kümme päeva ja arvab, et töö on raske. Noormees kurdab, et temalt lehti ei osteta või ei ole ta õigeid müügikohti veel üles leidnud.
Aga alla anda ta ei kavatse, sest siht on silme ees – plaanis on teenida vähemalt 100 eurot, et panna see kõrvale sülearvuti ostmiseks. Päevas viis lehte müües, nagu on tema praegune tempo, läheb selleks ikka kõvasti aega.
Üks Postimees maksab ostjale 80 senti, müüja saab sellest endale 35 ehk viie lehe müümisega teenib 1,75 eurot. Nädalavahetusel on parem, sest laupäevane leht maksab ühe euro ja müüja saab endale rohkem, kuid siis on teistpidi jama: 80-sendist lehte ostes maksavad inimesed sageli euroga ning jätavad 20 senti müüjale, eurost lehte müües on jootraha saamine peaaegu võimatu.
Janeli ja Jaanis on juba kogenud tegijad. Nad käisid müümas eelmisel suvel, aga ka kooliaasta jooksul vaheajal.
Siis oli hea, seletavad õde ja vend võidu, sest kedagi teist konkurendiks ei olnud ja päevas võidi müüa isegi 60–70 lehte. Ka jootraha sai krooniajal rohkem. Praegu on võimalik hea müügiga saada 2–5 eurot päevas, parimatel aegadel sai isegi kuni 600 krooni.
Richard on aga näiteks saanud hoopis kaks peotäit kommi.
Praegu, kui müüjaid on üsna palju – Postimehel parimail päevil 15, neile lisaks Õhtulehe, Maalehe ja Eesti Ekspressi lapsed –, on tublimate ja kogenumate päevamüük 20–30 lehte. Hommikul võetakse selline patakas, nagu arvatakse vaja minevat, vajaduse korral saab ka juurde. Kui üle jääb, siis jääb, lapsed neid lehti välja ostma ei pea.
Tuju sõltub müügist
Paar nädalat müügitööd teinud linakarva tuka ja julge ütlemisega Brentiga käib kaasas ka vanaema Kersti Laasme. Vanaema sõnul oli poisi ema see, kes arvas, et Brent võiks pisut lehemüüjaks käia, ja vanaema ülesandeks on silma peal hoida.
Hommikuti toob ta poisi ära, et see koju magama ei jääks ja ikka kohale jõuaks, ning päeva jooksul on ta käinud veel korra või paar vaatamas, kuidas läheb.
«Kui ma vahepeal siin käin ja tal on kehvasti läinud, et ei ole ühtegi lehte müünud või ainult ühe, siis on ta tujust ära, ütleb, et enam ei taha ja homme enam ei tule. Aga kui päeva lõpuks lehtedest lahti saab, siis on jälle heas tujus,» muigas vanaema lapselapse üle.
Eelmisel nädalal oli Brentil hea põli – kolleegid ja konkurendid olid kõik laulu- ja tantsupeol, tema asi oli lihtsalt müüa nii palju, kui jaksas. 40 lehe ringis päevas, nagu Jaanis teab.
Intervjuu ajal möödub pinkidest valges särgis vanem mees. «Kogunete siin jälle, jah?» teeb ta lastega juttu. «See on bussijuht,» sosistab Janeli.
Bussijuhtide näod on lastel peaaegu kõik meeles, vähemalt nende omad, kes maakonnaliinidel sõidavad.
Nad teavad, kellele meeldib nalja visata, keda ärritab, et temalt iga kord sisseastumiseks luba küsitakse, milline bussijuht tahab laste bussisoleku ajal ise ka ajalehe läbi sirvida ning kes lubab bussi vaid uusi müüjaid.
Teavad ka neid ühte-kahte, kes lehemüüjaid üldse sõidukiuksest sisse ei lase.
Lapsed jagavad iga päev loosiga ära, kes millise bussi peale läheb. Ja on ka reegel, et kui teise bussi trügid, siis pead seal müüdud lehtede eest maksma sellele, kes seal tegelikult müüma pidi.
Tihtipeale juhtub, et juhil läheb suures saginas meelest, et tal on lehepoiss veel peal, ning ta hakkab liikuma. Tavaliselt saab küll juba paari meetri pärast maha, aga Jaanis rääkis, et ükskord sai ta sõita päris Tasku ette välja.
Peale bussijaama käivad müüjad ka raeplatsil ja Küüni tänaval, Maarjamõisa haiglas ja turul.
Terveks suveks tööd tegema jääda ei taha keegi, alustati ju kohe pärast kooli. «Suvel on ju nii palju muid asju teha,» räägib Janeli laagriplaanidest. Tahaks ikka puhata ja mängida ning teenitud raha ka ära kulutada.