«Ebahaige» ebaõnnestus

Ebahaige Argan (Aivar Tommingas) vajab alatasa oma teenija Toinette´i (Liisa Pulk) hoolitsust. Foto: Kristjan Teedema

Pahaaimamatu teatrisõbra või lihtsalt suveõhtuks meelelahutuse otsija õnnetuseks valmis Vanemuisel klassika hulka kuuluva Molière’i «Ebahaige» lavastus.

Etendused on Eesti teatriloole olulises paigas – praeguses laulupeomuuseumi aias Jaama tänavas –, kus Vanemuise teater sai alguse. Võiks eeldada, et väärika ajalooga paik leiab tänapäevaste vanemuislaste poolt väärikat kohtlemist. Sama eeldus kehtib ka komöödiaklassiku Molière´i kohta.

Tuttav lugu

«Ebahaige» lugu on tõenäoliselt paljudele tuttav.

Peategelaseks on hüpohondrikust rikkur Argan (Aivar Tommingas), kellel kõik ümberkaudsed peale armastavate tütarde nahka üle kõrvade tõmmata üritavad. Pilkealuseks on näidendis nii soolapuhujatest tohtrid kui ka nende rumalad kliendid. Raha, armastus, petturlus ja varjatud identiteedid. Sobiv doos moraali ja õpetlikkust sinna juurde.

«Ebahaige» on Molière’i tüüpiline, talle omaselt võluvate peente nüanssidega pikitud tekst, mis jätab lavastajale ja trupile ohtralt mängu- ja defineerimisruumi. Ruumi, millega lavastaja Ago-Endrik Kerge vaid talle teadaolevatel põhjustel pole midagi peale hakanud.

Ega vist inimene liiga palju ootagi, kui ta üht riigiteatri suveetendust vaatama läheb. Fakt, mis iseenesest, kuid kõnealusest tükist sõltumatult, on kurb. Vaataja ootab, et oleks tore ja sisukas õhtu ning et saaks natuke naerda. Heal juhul jääb midagi tagantjärele meenutamiseks.

Seda eesmärki ei tohiks olla sugugi raske täita. Ometi on Vanemuise «Ebahaige» isegi selle väikese asjaga haledalt läbi kukkunud. Molière on Kerge käsitluses muutunud piinavalt igavaks ja publikuvõõraks, ajades heal juhul haigutama. Halvemal juhul paneb piinlikkuskrampides värisema või etenduselt lahkuma.

Lavastuse taotluseks näib olevat ülepakutud farss. Selline groteskne, igas mõttes üle vindi keeratud camp-lavastus. Taotlus, mis iseenesest on tore. Poleks midagi meeldivamat, kui vahelduseks üht üleni äraspidiseks ning üle piiri minevat komöödialavastust vaadata. Täiuslikku farssi, mis kõike, iseendani välja, parodeerib ja naeruvääristab. Klassikalises võtmes, mõtelge!

Selle asemel peab nägema piinlikku liikuvate piltide etteastet. Liikuvate piltide võrdlus sellepärast, et näitlejad on «Ebahaiges» kaduma läinud. Järele on jäänud masinlikult teksti esitavad ja liikuvad õõneskehad, kelle igast sõnast ja liigutusest kumab läbi vastumeelsus käsiloleva tegevuse suhtes.

Ainus, kes oma rolli kandvalt ja terviklikult läbi mängis, oli Liisa Pulk sõnaka teenijanna Toinette´i rollis. Vanameister Aivar Tommingas jalutas oma osaga neutraalsel nulljoonel, kuid ei väljunud ohutust tsoonist ja stampidest. Ülejäänud näitlejatest on «Ebahaige» puhul parem vaikida.

Süvenev tühikargamine

Üha enam piinab mind küsimus: mis küll on juhtunud Vanemuisega ning miks? Aasta-aastalt läheb Eesti kõige kaalukama ajalooga teater üha labasemaks, odavamaks ja sisutühjemaks, ehkki raha ja võimalusi on tõenäoliselt rohkem kui ühelgi teisel teatril.

Palju häid näitlejaid on palgal. Jätkub lavastajaid. Repertuaaripuudust pole. Miks on siis Vanemuise toodangul läbivaks pitseriks kergekäelisus ja süvenev tühikargamine?

Lavastaja Kerge ütles enne esietendust Tartu Postimehele antud intervjuus, et «Ebahaige» pilab meie ümber valitsevat lauslollust. Tuleb tunnistada, et nii see tõesti on. Kuid nendeks lollideks ei ole vaid karakterid kusagilt elust enesest. Lolliks tehakse ja jääb eelkõige publik, kes «Ebahaiget» vaatama läheb ning selle eest raha maksab.

Kui aga nüüd veel midagi päästa, siis oleks Vanemuisel võimalik etendus sujuvalt lastetükiks ümber ehitada. Mõned klistiiri- ja seksinaljad välja kärpida, ja ongi olemas. 8-aastased Nora ja Helo jäid etendusega väga rahule ja said naerdagi. Ütlesid, et nii lahe oli, et üks näitleja sai laval pulgakomme süüa – tegi kohe kadedaks.

«Ebahaige»
• Vanemuine esietendas 30. juunil Tartus laulupeomuuseumi pargis Jaama tänavas Molière’i komöödia «Ebahaige».
• Lavastaja Ago-Endrik Kerge.