Saksa tüdrukud avastasid, et Eestis on hea elada

Elisa Osoria (paremal) arvates on kõige mõnusam jõe ääres aega veeta. Sahra-Sophie Igrishtale meeldib aga käia Toomemäel toomkiriku varemeid uudistamas.

FOTO: Sille Annuk

Seal ei ole ju isegi tehnikat, imestasid mu sõbrad, kui ma ütlesin, et lähen Eestisse,» rääkis 17-aastane Freya Kiesewetter, üks neist noortest, kes on vahetusõpilasena Eestis viibinud ligi 11 kuud.

Freya Kiesewetter naudib seda, et Eestis ja eriti tema kodu ümbruses on palju rohelust ning vaikust ja rahu.

FOTO: Sille Annuk



Nüüd saab ta oma sõpradele selgeks teha, et Eestis on vägagi palju tehnikat ja siin on üldse tore elada. Lähimatel päevadel ootab nii teda kui ka 16-aastast Elisa Osoriat ja 17-aastast Sahra-Sophie Igrishtat sõit koju Saksamaale.

Tüdrukutel on emotsioonid segamini. Ühelt poolt ootavad nad kojuminekut, teisalt ei taha nad uutest sõpradest ja perekonnaliikmetest sugugi lahkuda.

«Saksamaal oli meil üks elu ja siin hoopis teine elu, aga see saab nüüd läbi, sest peame hüvasti jätma,» ütles Elisa tõsiselt.

Õige sõna on keele peal

«Ükskord ütlesin sõpradele, et Saksamaal käin vanaisaga iga päev purjutamas,» jutustas Elisa. Tegelikult käib ta ju ikkagi purjetamas, aga vahel läheb keel ikka veidi sõlme, kui oled alles värske eesti keele kõneleja.

Kui tüdrukud Eestisse tulid, oskasid nad eesti keeles tervitada ja end lühidalt tutvustada, lisaks kasutada väljendeid nagu «ma armastan sind» ja «mine metsa!». Pärast 11 kuud eestlastega suhtlemist räägivad nad küll aktsendiga, aga küllaltki soravat eesti keelt.

Elisa kirjeldas, et algul rääkis ta ise palju, aga ei saanud eriti aru sellest, mis talle vastati. Sahra-Sophie kogemus on vastupidine: tema mõistis, mida teised ütlevad, aga ei osanud vastu rääkida.

«Sa tead, mida sa tahad öelda, ja tead sõnu, aga siis, kui sa tahad midagi öelda, unustad kõik. See on väga nõme,» selgitas ta naerdes.

Freya proovis eesti keeles rääkida juba kuu möödudes. Ta arvas, et lihtsalt peab alustama, sest hiljem oleks veel raskem. Algul oli tüdrukul soome-ugri keelte vastu väike hirm, sest need on teistsugused kui seni õpitud germaani keeled.

«Tegelikult ei ole hullu midagi. Kartsin, et on hullem,» ütles ta.

Raske tutvuda

Kõigile kolmele tüdrukule jäi silma, et eestlased on kinnised inimesed.

«Kui sa ei tunne neid, siis nad ei taha sinuga rääkida. Muidugi, kui tunned, siis on hästi tore, aga see tuttavaks saamise osa on hästi raske,» rääkis Sahra-Sophie.

Freya jõudis sõprade äratundmiseni poole aasta möödudes. Et klassikaaslased ei näidanud algul oma huvi välja, ei osanud ta midagi arvata. «Saksamaal kõik alati küsivad, et kuidas läheb, aga siin ei ole sellist asja. Nüüd ma saan aru, miks nii oli,» rääkis tüdruk.

Ometi on tüdruk kindel, et 11 kuu jooksul kogunenud sõbrad jäävad talle alles. Sama meelt on ka Sahra-Sophie ja Elisa, kes arvasid, et peale kirjutamise ja internetis suhtlemise saavad nad sõpradega ikka ja jälle kokku, olgu siis Eestis, Saksamaal või kuskil mujal.

Tüdrukud kasvasid suureks

Eestis veedetud 11 kuud on tüdrukutel möödunud linnutiivul. Nad käisid koolis ja tegelesid hobidega nagu iga teinegi noor inimene, aga et keskkond oli uus, tõi iga päev midagi erinevat ja põnevat. Elisa avastas endale võitluskunsti capoeira, Sahra-Sophie sulgpalli ja Freya õppis muhumustrilisi sukki kuduma.

«Me ei saa öelda, kuidas me muutusime, aga me muutusime. Sellest saavad aru need, kes ka vahetusõpilased olnud,» kirjeldas Sahra-Sophie. Elisa ja Freya arvasid, et nad on pärast vahetusaastat iseseisvamad ja täiskasvanumad. Nad mõistsid vahetusperedes elades, et inimesed on erinevad ja kõik ei ela ühtemoodi. «Algul oli raske hoopis teistsuguseid arvamusi aktsepteerida, kuid sain sellest üle ja õppisin, et teiste ideed on vahel paremad,» rääkis Freya.

Tüdrukud on veendunud, et nad tulevad Eestisse veel tagasi. Freya tahab tulla järgmisel talvel, sest talle meeldib talv Eestis.

«Ikka külm on ja palju lund, mis ei sula kohe ära,» selgitas ta. Elisa ja Sahra-Sophie plaanivad tulla selleks ajaks, kui nende siinsed klassikaaslased kooli lõpetavad, sest neile meeldib Eesti suvi.

Arvamus

Vilja Pärn
Freya vahetusema:


Vahetusõpilase perrevõtmine annab kindlasti uusi kogemusi ja avardab kogu pere maailmapilti. Mõte võtta perre elama välisõpilane jõudis meieni vabatahtlike portaali kaudu, kus oli kuulutus üleval.

Inimestele, kes on mõelnud vahetusõpilastele kodu pakkuda, kuid kahtlevad, soovitaksin mina, et tuleb proovida. Kui ei proovi, siis ju ei saagi kunagi teada. Aga üks on kindel: perel peab vahetusõpilase jaoks aega olema, et iga päev kas või natukene noorega rääkida ja küsida, kuidas tal läheb. Nad tahavad väga rääkida. (Freya oli pere neljas välisõpilane.)
 

Tagasi üles