Aime Jõgi: maha pole vaja vaadata

Aime Jõgi.

FOTO: .

Alustan sellest, et mulle ei meeldi, kui toas on lauaalune leivapuru täis. Kuidagi väga ebameeldiv on niisuguse laua alla jalgu panna ja sööma hakata.


Ka toiduplekkide suhtes olen ma tundlik.

Kui peaks juhtuma, et mõni kihisev jook avamisel üle keeb ja sellest rodu põrandale tekib, ruttan kohe lapi järele ning nühin tükk aega. Loputan lappi mitu korda ja nühin veel, sest ma ei salli, kui pärast mul jalge all midagi kleepub ja naksub.

On absoluutselt võimatu, et ma jätaksin toa pesemata pärast seda, kui mu juurde peaks kogunema suurem hulk rahvast ja mõni mu külaline käiks hooletult ringi jäätise või alkoholikokteiliga. Või ajaks ümber õlle- ja siidripurgi või pillaks maha ketšupipudeli.

Tegelikult ei pea ma siin rohkem originaalitsema. Ma arvan, et enamik inimesi tunneb sedasama ja käitub üsna samamoodi.

Siiski tean ühte erandit.

Te võib-olla ei usu, aga see peremees, kellest nüüd räägin, ei liiguta niisugustel puhkudel lillegi. Tema taktika on – maha pole vaja vaadata! Tema arvab, et küll külalised lõpuks ise need söökidest ja jookidest mahapillatud jäägid oma kontsade ja taldadega laiali tassivad ning plekid maha kulutavad.

Ma kahtlustan isegi seda, et kui keegi peaks tolle peremehe kodus maha pissima, siis kehitab ta samuti õlgu ja loodab lihtsalt hommikupäikese peale, mis märjast kohast uue, säbruliste servadega pläraka tekitab.
Olgu see pealegi piinlik, aga nüüd ütlen välja, kellest ma räägin.

See peremees on Tartu linn oma raeplatsi trotuaaride ning Rüütli tänava kiviparketiga. See peremees on ka iga teine Tartu kesklinna õuekohviku pidaja, kelle laudade ümbrus ning teed nende laudade juurde on tülgastavalt plekilised ja räpased.

Tagasi üles