Vaido Petser meisterdab pilli ainult hea tujuga

Vaido Petseri kitarrid on väheste kaunistustega. Lihtsus sobib ta meelest põhjamaise temperamendiga hästi. Tema pillil on vaid mõni disaini eripära. Näiteks lõpeb kitarrikael kõlaava kohal sinusoidse lõikega, mis annab võimaluse paigutada sõrmlauale ka 20. astmetraat. Tavaliselt on astmetraate sõrmlaual 19. Samasugune sinusoidne lõige on kitarrikaela otsas. «See joon sümboliseerib heli võnkumist,» märgib mees. «Või vastandite ühtsust, sümboleid yin ja yang.» Foto: Sille Annuk

Ma mängin ühe loo! See on siinsamas lõkke ääres tehtud, ütleb Vaido Petser, võtab pilli, kohendab väikest pakku jalatalla all ja alustab.

Esialgu puudutab ta kitarrikeeli väga ettevaatlikult, siis seob need üksikud, otsekui juhuslikult leitud noodid voogavaks meloodiaks. Kõik see sünnib Võrtsjärve lähedal Konnakülas vana kaluritare õuel ning hetked teeb eriliseks teadmine, et muusik on oma pilli meisterdanud ise, sealsamas – Mõtsal.

Kõlalaua valis ta Saksamaa Alpides kasvanud kuusest, küljed ja põhja troopilisest jakarandast. Kaela, millele kinnituvad keeled, tegi seedrist ning sõrmlaua muidugi eebenipuust.

Seitseteist pilli

Nõo muusikakooli kitarriõpetaja Vaido Petser ehitab klassikalisi kitarre kuuendat aastat. Ta ütleb, et tegelikuks meistriks saamiseks kulub mitte viis või kuus, vaid palju enam aastaid. Kui palju, seda ei tea keegi, sest kes oskaks ennustada, kui kaua läheb aega, et pillimeistri nimest sünniks kõrgelt hinnatud kaubamärk.

Vaido Petseri töötoas ootab lõpetamist 16. instrument. See ripub kokkuliimituna seinal, roop ja keeled veel puudu ning lõppviimistlus tegemata. Ka 17. pill on Vaido Petseril käsil, kitarri pea ja kael on juba kokku liimitud, kõlalaud, küljed ja põhi välja valitud...

Aga isiklik pill, millel Vaido Petser praegu mängib, on kaheteistkümnes. Selle ehitamist alustas ta eelmisel aastal. Mingil ajal jäi töö küll toppama, sest ehitajal oli tunne, et vist ei tule head pilli sellest, ja nii ta viivitaski.

«Aga tuli küll hea pill,» sõnab Vaido Petser, kui mängimise lõpetab. «Bassid ja kõrged noodid on paigas, ilus tämber. Eelmise kitarriga, mis oli mul samuti väga hea, jäi pillimäng lõpuks kuidagi tagaplaanile. Aga see inspireerib mind aina rohkem harjutama ja mängima.»

Vaido Petser silitab näppudega õrnalt kõlalauda ja märgib, et tavaliselt kuusel niisuguseid laineid ei ole. Aga näe, sellel on! Ja rosett ehk kõlalaua ava ümbruse kaunistus on eriline. Seda on tulnud lõigata ja liimida ning lihvida ja lihvida ja lihvida.

«Pilli kaela tegin täpselt enda käe järgi,» lisab ta. «Muidu ehitatakse pill standardi järgi, aga kaela paksust saab klient ise tellida nagu ülikonda rätsepa juures. Just nii, kuidas näppudel tarvis.»

Mööblitisleri geenid

Vaido Petseri vanaisa August Petser ja isa Ants Petser on mõlemad olnud head mööblitislerid. Meisterdamine on Vaido Petserile endale ka alati käe järgi olnud. Ta mäletab, et juba siis, kui ta kitarril alles tuure plõksis ega nootegi veel tundnud, käinud ta peast läbi mõte endale kord ise pill teha.

Viimane, otsustav pillivalmistamise kihk tuli peale siis, kui ta oli endale kalli raha eest esimese, korraliku meistri valmistatud kitarri muretsenud ning kui see muudkui lagunema kippus.

«Ega ma osanud ju arvestada, et heade pillidega tuleb palju paremini ringi käia... Et vaid vabrikupill, mis paksu lakikihiga üle on tõmmatud, on tugev,» räägib ta. «Saatsin oma kitarri Moskva meistri juurde tagasi remonti, ja oh neid summasid, mis ma kõik kulutasin...»

Seejärel hakkas mees ise pillivalmistamise raamatuid otsima ja internetis tuhlama. Käis klavessiinimeistri Peeter Talve juures, kes andis esimesed juhtnöörid, kust tööriistu muretseda ja häid materjale saada. Ja siis, 2005. aastal pääses Vaido Petser kuulsa soome meistri Kauko Liikkaneni juurde selliks.

«Seal oli nagu tööõpetuse tunnis – tema andis tüki ette, mina tegin järele, tema vaatas üle. Kihvt aeg oli!» räägib Vaido Petser.

Korterist Konnakülla

Vaido Petseri, ta muusikapedagoogist naise Katrin Libe ning kahe lapse, Kärdi ja Märt-Kaareli linnakodu asub Elvas. Töötubagi asus tolles korteris. Kolm aastat tagasi kolis Vaido Petser oma tööpingid ja -riistad Võrtsjärve lähedale suvekodusse, sest vanas kaluritares on hea süveneda ja laastud ei satu vaiba peale.

Kuidas see pillitegemine siis käib?

Võhikule kõike paugupealt ära ei seletagi. Oluline on aga juba see, et töötuppa ei astuta kunagi paha tujuga, sinna oma muresid ei maeta. Tööisu peab hea olema.

Meisterdamist võib alustada kõlalauast, aga võib alustada ka kaelast. «Teen näiteks kaela tooriku valmis, nurk tuleb siit õige saagida, ja siis peaga korralikult kokku liimida,» jutustab Vaido Petser.

«Siis asun kõlalauaga tegutsema – liimin selle kõigepealt kahest lauast kokku. Kas kuusest või seedrist. Need ostan Saksamaalt – seal on inimesed, kes sellega tegelevad, see on terve teadus!» jätkab ta.

Siis tuleb kõlalauad õigesse paksusesse ja kumerusse lihvida, see on väga peen töö. Siis tuleb pilli kõlakasti küljed spetsiaalse toruga, mis aetakse kuumaks nagu triikraud, vormi järgi ümaraks painutada. Siis tuleb pill kokku liimida...

Töö lõppu aga ei paista.

Pilli poleerimine on isegi aegavõtvam kui puutöö. Selleks kasutatakse looduslikku materjali šellakit. Pillile hakatakse kandma mikroskoopilisi lakikihte eri suuruses tampoonidega ning neid kihte kantakse peale sadu. See töö kestab nädalaid, kuni kõik poorid on ühtlaselt kaetud ning pill läigib nagu peegel.

See peegel sallib küll pehmet puudutust, kuid ei kannata küüsi. Kui kõlakast kaetaks näiteks mõne raske lakiga, hakkaks see kõla takistama.

Kokkutulek

Tänavu juunikuus leidis Põlvamaal aset esimene kitarrimeistrite kokkutulek. Meistreid kogunes kuraditosin, nende seas ka metallkeeltega akustiliste kitarride ehk western-tüüpi pillide ning elektrikitarride meistrid. Kokkutuleku korraldaja Kristjan Kapp märkis, et just klassikalise kitarri meistrist Vaido Petserist oli seal lihtne vaimustusse sattuda.

«Aga Vaido huumorimeel, soojus, suurepärane pilliehitusvõime ja kitarrimänguoskus teevad temast superinimese,» sõnab Kristjan Kapp ja meenutab, et kui tema pilliehitusega alustas, oli just Vaido Petser see, kes utsitas teda tagant asjaga tegelema. Kinkis talle päris esimese õige kitarriehitustööriista: astmetraadi soonesae.

«Kokkutulekul pidas Vaido vaimustava loengu oma kauni ja hästi kõlava kätetöö kohta. Kui aga võttis kitarri ja mängis mõned omatehtud palad, vaikisid kõik teised meistrid ja kuulatasid, sest nii vaate- kui helipilt oli niivõrd puhas ja lummav!» rääkis Kristjan Kapp.

Klassikalise kitarri meistreid on Eestis esialgu kaks: Vaido Petser Võrtsjärve lähedal Mõtsal ning Viljar Kuusk Tallinnas Eesti Muusikaakadeemias.