Malle Salupere: hauaröövlid hävitavad end ise

Juri Lotmani ja Zara Mintsi haud Raadil. Foto: Vaino Mikser

Vanasti õpetati väikelapsi vanasõnade ja kõnekäändude (ka laulusõnade) abil, mis jäid kogu eluks meelde ja kuklasse kummitama. Sisendati, et ükski tegu ei jää tasumata, jumal näeb kõike.

 Hirmutati, et ema või isa lööjal kasvab käsi hauast välja, et vargal või hauarüüstajal kuivab käsi otsast.

Tänapäeva inimeste hoiakuid ja käitumist vaadates tundub, et eetika- ja psühholoogialoengute kasutegur on nullilähedane, ning aina rohkem näeme enda ümber Sa-bidžane (Ajtmatovi romaani «Ja sajandist on pikem päev» üliharitud tegelane), kes ei mõista, milleks järgida tavasid ja rituaale, millest pole kasu ei surnutel ega elavatel.

30 aasta eest pidasid paljud üliõpilased rahast rääkimist häbiväärseks (tõsi, tollal ei pidanud äraelamise pärast muretsema), nüüd on 20 aastat turufundamentalismi ning rahakultust kuulutanud naeruväärseteks äpudeks kõik, kes ükskõik mis moel raha teha ei oska. Nii on kõik väärtused paigast nihkunud.

Need, kes suurelt varastada ei saa, pööravad pilgud sinna, kust on midagigi võtta, ja kõige kaitsetumad on kalmistud, kuna pieteet, eetika, austus iseenda ja teiste vastu on alates kõrgematest võimukandjatest muutunud sisutühjaks, surnud sõnakõmaks.

Selle jutu ajendiks on hiljutine hauarüüste Raadi kalmistul Juri Lotmani (1922–1993) hauaplatsil, kus oli punasest graniidist alus ümber lükatud ja kadunud kunstiväärtuslik ristikujuline S. Netšvolodovi pronkstaies maailmakuulsa semiootiku abikaasa professor Zara Mintsi (1927–1990) kalmult (veidi aega enne õnnetu trombiga lõppenud puusaliigese operatsiooni Itaalias oli ta lasknud end ristida).

Rist oli loodud Lotmani enda kavandi järgi ja seest õõnsana väga suurt sissetulekut metalli kokkuostus ei tõota.

Et ebamäärane avaldatud informatsioon kutsus esile inetuid ja asjatundmatuid kommentaare ka Juri Lotmani kohta, meenutaksin, et just Lotman oli üks viimaseid tõelise vene aristokraatse eetika kandjaid, kes pidas kõige pühamaks väärtuseks eneseväärikust, lugupidamist enda ja teiste vastu ning iial ei unustanud isa õpetussõnu «Parem surra kui olla alatu».

Röövleid jääb jälitama needus.