Meie rühmas oli päris suur probleem eelmisel aastal, et poisid võtsid üksteisel suhu, ütleb lasteaiaõpetaja. ??!!?? «Jah, täiesti tõsiselt,» kordab ta ja selgitab, et ühele tema rühma poisile olid kodus kättesaadavad olnud pornofilmid.
Muumidest pornoni ehk mudilase valikud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Intervjueerija on üllatunud – lasteaialastelt selliseid näiteid ei ootaks. Teised lasteaiaõpetajad aga noogutavad – nende jaoks on see juba teadagi mure.*
Ajad, mil laps tuli teleri ette ja läks selle eest koos telepoisi kraapsuga, on ammu möödas. Lapsed vaatavad innukalt lastesaateid, eriti ETV2 kanalilt jooksvaid multifilme, ja peavad neid oma lemmikuteks. Kuid lisaks lasteprogrammile jälgivad mudilased mitmeid täiskasvanute saateid. Näiteks vaatavad pisipõnnid meelsasti krimisarju, action-filme, uudiseid, romantikaseriaale ja komöödiafilme.
Täiskasvanute saateid jälgivad lapsed ennekõike koos vanemate pereliikmetega, olles selgelt oma vanemate tele-eelistuste kaastarbijad. Ema-isa eeskuju on teoreetikute meelest kaudselt ka lastele mudeliks, mille põhjal need endagi meediakasutuse harjumused välja kujundavad.
Uni silmist ja teleka ette
Kui kell hakkab seitsmest mööda minema, peab tõusma, sest ma tahan Käsna-Kallet näha. (Katriin, 6)
Mudilaste meediapäev algab varavalges, kui nad une silmist pühivad ja silmad helesinisele ekraanile suunavad, et enne lasteaeda minekut multifilmi vaadata. Mõnel lapsel jätkub televiisori vaatamine – üllatus, üllatus! – ka lasteaias. Mitte küll igal pool, kuid osas lasteaedades vaadatakse rühmas telerist filme, mida lapsed on kaasa toonud.
Suurem telerivaatamine jääb siiski õhtusesse aega, pärast lasteaiast koju jõudmist. Lapsed, kes üldse ei jälgi telerit või vaatavad seda väga harva, on erandlikud.
Pehmed ja karvased
Mida lapsed telesaadetest aru saavad? Selgub, et väiksed televaatajad tabavad saadete, eriti täiskasvanute saadete tuuma ära väga lihtsustatult ja loovalt: «Pehmed ja karvased» on saade, kus ühed on pehmed ja teised karvased, «Dr House» on sari, kus onu on tige, ja «Võsareporter» on saade, kus vaieldakse selle üle, kellel on õigus.
Paljud lapsed jälgivad vanematega koos ka uudistesaateid, millest neil on kujunenud arusaam kui õnnetusi, hukkunuid, kurjategijaid, aga ka loomi ja sünnipäevalapsi täis pikitud saadetest.
«Issi paneb mõnikord niimoodi üks ja siis tulevad mingid kodu-uudised. Sealt tulevad siuksed autod, autouppumised ja kui tulevad pealuud, siis on siuksed, inimestega juhtunud midagi,» rääkis 4-aastane Riin uudiste kohta.
Teoreetikute meelest on väiksed lapsed uudiste vaatajatena probleemne sihtrühm, sest lapsed ei saa aru uudistesaate žanrist, nagu viitab Rootsi meediapedagoog Margaretha Rönnberg.
Samuti võivad uudised luua lastele vägivalla ja õnnetuste suunas kaldu pildi maailmast, kuna uudised näitavad enamjaolt päevasündmuste traagikat, mitte seda, mis on maailmas endiselt ilus ja turvaline.
Las jõuluvana olla
Ja siis see tüüp võttis relva ja hakkas niimoodi trrr-trrr (teeb tulistamise häält) tulistama. Siis see sirutas niimoodi ja tõmbas tal jala otsast ära. Kõik oli verine niimoodi. (Karl, 6)
Televisiooni süüdistatakse sageli lastelt lapsepõlve ära võtmises või võsukeste varakult «vanaks» tegemises, sest televisioon paljastab lastele liiga varakult täiskasvanulikud teemad. Kõige ekstreemsemad näited eakohatu sisu jõudmisest lasteni olid õpetajate tähelepanekul seotud pornofilmide kättesaadavusega osale lastele ja seksuaalsete stseenide jäljendamisega mängus.
Leebemate näidetena tõid õpetajad välja, et meedia avab lastele liiga palju täiskasvanulikke teadmisi, näiteks tõe jõuluvanast. «Nad on sunnitud nii vara nägema asju, mis pole neile mõeldud − paljaid kehi −, ja kuulma, et jõuluvana pole olemas,» märkis õpetaja.
Televisiooni on peetud tänapäeval ka üheks peamiseks unehäirete põhjustajaks laste seas. Lapsed tõid arvukalt näiteid selle kohta, kuidas telesaadetest nähtud politseinikud, raudrüütegelased ja muud koletised on neid unes jälitanud ja kuidas nad on seepeale nutuga üles ehmunud.
«Ma olen näinud, et politseiauto ajas mind taga ja siis ma öösel hakkasin nutma,» jutustas 7-aastane Kaspar. Eriti ohustatud on unehäirete uurijate Paul Feissi ja Frederick Hogesi sõnul need lapsed, kes vaatavad telerit õhtul vahetult enne magamaminekut või kes jäävad teleri saatel magama.
Kuigi märksa rohkem kiputakse rääkima televisiooni ohtudest ja negatiivsetest mõjudest, on see meedium potentsiaalselt ka laste õpikeskkonna täiendaja.
Televisioon pakub lastele suurepärast võimalust avardada oma maailma, näha teisi kultuure, kohti, inimesi, eksootilisi loomi ja tutvuda teemadega, milleni nad vahetus elus ei ulatuks.
Samuti annavad positiivsed õpetlikud lastesaated väärtuslikke moraalseid õppetunde heast-halvast, sõprusest-vaenust. Sellistel positiivsetel moraalsetel sõnumitel on mõõdukas mõju ka laste käitumisele.
Ei ole mustvalge
Veel võivad lapsed telesaadete abil täiendada oma sõnavara või avardada juba teadaolevate sõnade tähendust, nagu laste ja õpetajate toodud näited kinnitasid.
Televisioon kui meedium ei ole hea ega halb, vaid sel on potentsiaal mõjutada last mõlemat moodi. Millised mõjud esile kerkivad, sõltub õpetajate arvates paljuski täiskasvanute rollist laste teletarbimise suunamisel: sellest, millise sisuga saateid, kui kaua ja mis kontekstis neid lastel lubatakse vaadata.
Jälgides laste eneseteadlikkust televaatajatena, võib järeldada, et nii mõndagi laps juba valdab (orienteerub kanalite valikus, oskab pulti käsitseda, saab aru, et televiisori vaatamine võib silmadele kahjulik olla ja tema und häirida). Kuid televisiooni vähem nähtavaid ohte laps ise ei taju.
Laps on laps: üht-teist ta oskab, kuid paljutki õpib veel. Seetõttu ei tasu lapse võimeid meedia kasutajana alahinnata, nagu neid ei tohi ka ülehinnata. Täiskasvanu toetav abikäsi on seejuures hädavajalik.
*Artikkel tugineb Kristiina Kruuse Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis kaitstud magistritööle «Telesaadete representatsioon lasteaialaste hulgas» (2011). Uuringu aluseks on intervjuud laste ja lasteaiaõpetajatega üle Eesti.
Laps ja TV
• Eesti 5−7-aastastest lastest 96 protsenti vaatab regulaarselt telerit.
• Laps pöörab teleekraanile tähelepanu juba kuuekuuselt. Teadlikult hakkab ta telerit vaatama 2-3-aastaselt.
• Täiskasvanu sarnaselt õpib laps telerit kui meediumi kasutama 12. eluaastaks.
• Ameerika kasvatusteadlaste soovitusel ei tohiks alla 2-aastased lapsed üldse televiisorit vaadata ning üle 2-aastased koolieelikud võivad vaadata päevas 1-2 tundi positiivse õpetliku sisuga saateid, mitte juhuslikke täiskasvanute saateid, mida ülejäänud pere vaatab.
• Aktiivselt vahendades ja nähtut selgitades saavad täiskasvanud laste jaoks telesaadete positiivset sisu võimendada ja ohte maandada.
Allikad: Sampo, 2010; Dorothy ja Jerome Singer (2001) Handbook of Children and the Media