Ain Mäeots: kui vaja, peab iga mees olema kuningas

«Peko» lavastaja Ain Mäeots.

FOTO: Kristjan Teedema

«Peko» lavastaja Ain Mäeots, mis lugu see on, mis 1. juulil Värska vabaõhulava kõrval publiku ette jõuab?

Ühe setu mehe elu kaudu räägime väikesest rahvakillust ja sellest, mida see rahvas peab läbi elama, et ellu jääda. Müüdi järgi oli Peko viljakusjumal ja mingite allikate põhjal ka setu kuningas.

Meie oleme lähtepunktiks võtnud selle, kuidas iga mees peab olema vajaduse korral kuningas.
Setu ühiskond on kogukondlik ühiskond, kus diktatuur pole võimalik. See, kuidas Peko saab kuningaks, ongi selle näide. Ta pole kuidagimoodi teistest üle.

Tükk algabki sellest, kuidas setu perre sünnib väike poisslaps Peko. Ja nii nagu saadeti Jeesuse juurde kolm Hommikumaa tarka, nii tulevad ka meie Peko sünni juurde kolm Jeesuse saadikut, keda mängivad Birgit Õigemeel, Maarja Mitt ja Sandra Uusberg. Nad liiguvad tükis läbi eri ajastute. Kord kehastuvad nad tänapäeva tibideks, kes lähevad muinasaega ja teevad arvamusküsitlust ettevõtluse arendamise teemal. Hiljem saab ühest kuulus laulja Venemaal.

Mis asi on muinasrokk?

Arvatakse, et meie «Peko» on järjekordne muusikaline ettekanne, sest meie žanr on muinasrokk, aga  tegemist on ikkagi näidendi lavastusega. Selles on küll muusikali elemente, aga need on väga setulikul kujul. Suurem osa lauludest on täiesti autentsed setu laulud, mis on väga-väga vanad.

Aga on ka uuemaid setu laule ja lavastuses on ka palju popkultuuri elemente. Näiteks kõlab Alla Pugatšova ja AC/DC laule, aga selles kontekstis on nad õigel kohal. AC/DC «Thunderstruck» («Pikselöök» – toim) tuleb ettekandele setukeelsena ja mitte meeste, vaid kolme väga kena ja väga hästi laulva näitsiku poolt. Tegevus toimub nii tänapäevas kui ka müütilises minevikus.

Miks just «Peko»?

See idee on mul olnud juba aastaid. Meie endi külje all on niivõrd ehe ja põnev maailm. Kuna kultuur on üsna laialivalguv mõiste, siis me nimetame seda märgisüsteemiks, mis tuleb dekodeerida ja lahti mõtestada siin ja praegu. Kuni selleni välja, et näiteks kogu setu mustrite ja vööde maailm on tavainimesele lihtsalt ilus ja huvitav rahvakunst, aga tegelikult on see metsik informatsiooni kandja.
Tegu on tolle aja andmekandjaga. Ole ainult mees ja mõistata.

No ja mis või kes on siis päris setu? Setudel on ka tänapäeval sel teemal pidevalt vaidlemist. Mis on see õige setu asi nii käsitöös, kunstis kui ka muusikas? See teema on ka meie tükis olemas. Ja kui suletud või avatud peab olema kogukond, et ta aegade tõmbetuultes ellu jääks.

Mida vaataja näeb?

Siin on kogu skaala, mida huvitav aeg võib mehele pakkuda. Siin on sõda, surma, sündi, naiseleidmist, armumänge. Traagikat ja koomikat. Kogu elu oma kirevuses.

Hoiatusena olgu kohe ära öeldud, et see etendus pole lastele, eriti väikelastele, soovitatav. Imikute ja paariaastastega kindlasti mitte tulla! Esiteks on siin päris kõvad kärgatused, hambaplommid tõmmatakse ikka lahti. Teiseks on väga mahlakaid ütlemisi, paljast inimeseihu ja muud.

Aga need on stseenides hädavajalikud. See käib asja juurde. Midagi pole teha, setud lihtsalt näitasid sõjas vaenlasele perset ja me ei saa seda stseeni trussikutega teha. Ja kohati on tegevus päris vägivaldne.

Kuidas on proovid siiani läinud?

Metsikult väsitav on olnud, sest mõni tööpäev kestab poole kaheksast hommikul poole kaheteistkümneni õhtul.

Ma ütlen ausalt, et mulle on see tehniliselt kõige keerulisem ja raskem lavastus, mis ma olen elus teinud. Juba tegelaste arvu poolest, sest bändi, setu kooride ja näitlejatega käib läbi ligi 70 inimest. Pluss sõjamasinad ja hobused. Aga samas on see metsikult põnev ja lõbus olnud.

Tagasi üles
Back