Anne Luik: mesilaste ja meie endi säästmiseks vajab põllumajandus muutusi

Anne Luik Foto: Erakogu

Üha sagedamini pingutatakse põllumajanduses hea saagi nimel pestitsiidide kasutusega üle ning unustatakse, et põllu väärtus ei seisne üksnes saagis, nagu mets ei ole ainult puit.

Viimastel aastatel on meie põldudel tunduvalt suurenenud agrokemikaalide kasutamine, ent arvestades agroklimaatilisi tingimusi, pole see samavõrra kaasa toonud saagi kasvu. Domineerib esmasele kasusaamisele orienteeritud väikese arvu niinimetatud kassakultuuridega tootmisviis, kus kemikaalide surve loodusele aina süveneb.

Viie aastaga on taimekaitsevahendite ehk pestitsiidide kasutamine peaaegu kahekordistunud: 461 tonnilt 834 tonnile. Sellest kogusest suurema osa (72 protsenti) moodustavad umbrohutõrjevahendid ehk herbitsiidid, milles võimutsevad glüfosaadil põhinevad vahendid.

Taimehaiguste tõrjevahendite ehk fungitsiidide osakaal on kasvanud üle kahe korra. Eriti on suurenenud tebukonasoolil ja boskaliidil põhinevate preparaatide tarvitamine. Putukatõrjevahendite ehk insektitsiidide hulgas on kõige enam – üle kolme korra – kasvanud putukatele eriti ohtliku neonikotinoidi tiaklopriidi tarbimine.

Iga pestitsiidirühm on küll mõeldud kindlate organismide hävitamiseks, kuid paraku jääb nende jääke nii mulda, vette kui toodetesse ja nii mõjutavad need ained ka paljusid organisme, mille vastu nood polnud suunatud.

Tavatootmise põllumuldade proovides on leitud keskmiselt üle nelja erineva pestitsiidi jäägi korraga. Seejuures on enimkasutatavaid toimeaineid (näiteks glüfosaati, tebukonasooli) olnud ikka suuremas koguses kui teisi. Enam kasutust leidnud pestitsiidide toimeained esinevad mullas koos juba mitme varem keelustatud toimeainega (näiteks DDT, trifluraliin, klotianidiin).

Pestitsiidide ohtlikkuse hindamisel lähtutakse lubatud piirtasemetest toimeaine kohta. Kuid see ei väljenda kogu tõde, kuivõrd lisaks toimeainele mõjuvad organismidele preparaatidesse lisatud kaasained, mis parandavad taimekudedesse tungimist ja taimede katmist. Teisisõnu kujutab müüdav preparaat endast kemikaalide segu. Kaasained on aga firmade saladus ja nende ohtlikkus selgub kasutamisel.

Uurimuste järgi võivadki paljud kaasained olla toksilisemad kui toimeaine ise. Näiteks 2016. aasta augustis keelati Euroopa Liidus ohtliku kaasaine polüetoksüleeritud rasvamiini tõttu 14 erinevat glüfosaadil põhinevat taimekaitsevahendit.

Eri vahendite koostoimeid on ökotoksikoloogiliselt väga raske hinnata ning seda pole ka enne turule toomist tehtud. Need aga sõltuvad nii kontsentratsioonidest kui kohalikest tingimustest ja paraku ilmnevad alles praktikas.

Koostoimes avaldub sageli erinevate ühendite vahel vastastikune toime tugevdamine ehk sünergia. Nüüdseks näitabki hulk uurimusi, et pestitsiidide jäägid ka väga väikestes kogustes ning eriti koostoimes pärsivad mulla makro- ja mikroorganismide liigilist koosseisu, arvukust ning aktiivsust. See viib mulla viljakuse alla.

Glüfosaatide laguprodukt AMPA on paljudele organismidele mürgisem kui glüfosaat ise. Fungitsiidid tebukonasool ja boscaliid pärsivad ning hävitavad taimede toitumist soodustavaid baktereid ja prokarüoote. Seepärast on näiteks Rootsis tebukonasool keelatud. Putukatõrjevahendid eesotsas tiaklopriidiga vähendavad jällegi tunduvalt mulla mikroorganismide liike ja nende arvukust. Mulla mikrofloora vaesestumise tõttu hävivad taimekahjustajate looduslikud vaenlased ning taimed hakkavad alluma juuremädanikele.

Olukorra lahendaks intensiivtootmise üleminek tõeliselt integreeritud tootmisele, mis põhineb taimekasvatuslikel võtetel, eelkõige mitmekesisel erinevaid vahe- ja põhikultuure sisaldaval külvikorral.

Mullaveega liiguvad pestitsiidijäägid pinnaveekogudesse ja edasi põhjavette. Vees on leitud kõige enam glüfosaati. Selle laguprodukti AMPA ja teisi enamkasutatavate vahendite jääke, kuid nende kõrval ka juba ammu keelatud herbitsiidide ja putukatõrjevahendite jääke. Need ringlevad siiani keskkonnas.

Veekogudes toimivad jäägid sõltuvalt kontsentratsioonist ja kombinatsioonidest hukutavalt planktonile, pisilülijalgsetele, kahepaiksetele ja akumuleeruvad toiduahela lõpulülides – kalades.

Jäägid on jõudnud ka põhjavette, allikatesse ning sügavamatesse kaevudessegi. Nii Norra kui Sopa allikas tehtud veeseire näitas ülemääraseid glüfosaadijääke. Mõnes põllumajandusmaastikul paikneva talu kaevus leidus herbitsiidide jääke isegi paarkümmend korda piirnormi ületavas koguses. Uuringud kinnitavad, et sellise vee pidev tarbimine põhjustab tervisehädasid.

Põldudel on jääkidest eriti ohustatud õitel toituvad putukad. Mullast liiguvad jäägid nii taime õietolmu kui nektarisse. Sinna lisanduvad põllul pritsitavate paagisegudega veel mitmed pestitsiidid. Jäägid jõuavad ka põldude ümbruses õitsevatesse taimedesse nii mullavee kui pritsimise triiviga. Seal jätkub näiteks meemesilase korje pärast põllul olevate kultuurtaimede õitsemist.

Korjel mesilastele mõjuvad mõne pestitsiidi nõrk kogus isegi ligimeelitavalt. Niisiis see lausa kutsub hukatusse. Isegi kui otsest pritsimisest tulenevat ohtu saab vältida tarude äraviimisega, on mesilased järgmistel päevadel taas põllutaimedel toitumas, viies saastatud õietolmu ja nektari tarru.

Saastatud toidul üleskasvanud noored mesilased on juba füsioloogiliselt nõrgemad ja alluvad kergemini mitmesugustele stressi põhjustavatele teguritele.

Uurimuste järgi mõjuvad eri vahendid koos tugevamini. Näiteks võib meil enim kasutatava tiaklopriidi hukatuslik toime mesilastele suureneda mitusada korda fungitsiidide ja kaasainete tõttu. Nii saabki putukatõrjevahendi väikese koguse mõju küündida hukatusliku tasemeni.

Hukkunud mesilasperede õietolmus ja suiras on avastatud enam kui kümne erineva pestitsiidi – nii umbrohu, taimehaiguste kui putukate vastaste vahendite – esinemine samal ajal. Sealjuures on seda täheldatud ka lubatud piire ületavates kogustes.

Pestitsiidide toime põhjustab mesilasperede nõrgenemist, häirib nende füsioloogilisi talitlusi ja käitumist. See toob kaasa haigusi ning põhjustab lõpuks hukkumise. Mesilasperede hukkumise sagenemine on reaalsus ka Eestis ning pestitsiididel on selles oma roll.

Kõrvuti meemesilasega kannatavad pestitsiidide tõttu suure suremuse ja kahanenud sigivuse all ka paljud teised õitest toituvad putukad, kel on tähtis osa põllukahjurite arvukuse reguleerimises.

Pestitsiidide kasutusega pingutatakse üle suurte saakide nimel. Unustatakse nende pärssiv toime põllukoosluste talitlustele. Ent põllu väärtus ei seisne üksnes saagis, nii nagu mets ei ole ainult puit. Järjepideva saagi saamiseks on vaja tagada põldude kui looduslike süsteemide talitlus.

Uurimuste kohaselt võivad paljud kaasained olla toksilisemad kui toimeaine ise.

Juba 2013. aastal tõdeti ÜRO kaubanduse ja arengu konverentsil, et kestlikkuseks vajab põllumajandus fundamentaalset muutust. «Ärgakem, enne kui on liiga hilja!» öeldi toona.

On tähtis meeles pidada, et põllumajandustootjad ei tooda üksnes saadusi, vaid samavõrra ka elusat toimivat mulda, elurikkust, puhast vett ja õhku. Need looduse hüved on nii tootmise kui meie endi eksistentsiaalsed eeldused.

Ent pestitsiidijäägid toidus mõjutavad otseselt ka meid endid. Läbi aastate tehtud seire näitab, et keskmiselt pooled analüüsitud tooted sisaldavad jääke. 2016. aasta Eesti seires oli vastav määr küll veidi väiksem, kuid siiski 40 protsenti.

Jääkidega proovidest sisaldas 72 protsenti mitmeseid jääke. Erinevad jäägid võivad koostoimes meilegi ohtlikumalt mõjuda.

2016. aasta seire aruanne ei kajasta kahjuks eraldi, kui palju ja milliseid jääke esines kohalikes toodetes võrreldes imporditutega. Analüüsil leiti 94 taimekaitsevahendi jäägi, kõige enam esines taimehaiguste tõrjevahendeid. Nende seas domineeris fluopüram, mis on teadaolevalt närilistel kilpnäärmes ja maksas kasvajaid esile kutsunud. Küllaltki paljudest proovides leiti ka tebukonasooli, mis Rootsis on keelatud hormonaalsüsteemi häirimise tõttu.

Kõik jäägid ei lahku inimese organismist ainevahetusega. Osa neist võivad akumuleeruda, mis omakorda võib ühel hetkel vallandada füsioloogiliste muutuste ahela.

Mahetoodetes üldjuhul pestitsiidi jääke pole. Eestis hõlmabki mahetootmine juba 21 protsenti põllumaast ning riigimetsad on tunnustatud mahetoodete korjemaadena. Ent edasine laialdane pestitsiidide levik keskkonnas ohustab seda suundumust.

Olukorra lahendaks intensiivtootmise üleminek tõeliselt integreeritud tootmisele, mis põhineb taimekasvatuslikel võtetel, eelkõige mitmekesisel erinevaid vahe- ja põhikultuure sisaldaval külvikorral. See reguleerib juba ise kahjustajate ja umbrohtude esinemist, aga ka toetab mullaviljakuse ning elurikkuse säilimist.

Umbrohtude arvukuse reguleerimiseks kasutatakse vajadusel veel äestamist või tehakse sügavkündi. Umbrohi kultuuride alarindes pole vaenlane, vaid sõber, sest see suurendab põllukoosluste elurikkust, pakkudes toitu paljudele organismidele, sealhulgas tolmeldajatele ja taimekahjurite looduslike vaenlaste valmikutele ning lindudele. Mulda viiduna suurendab umbrohi mulla orgaanilise aine sisaldust, mis on viljakuse kandja.

Integreeritud tõrjes võiks keemilisi vahendeid rakendada vaid hädavajadusel, kui kahjustaja tõrjekriteeriumid on ületatud ning muud vahendid enam ei toimi.

Integreeritud meetodist juba edasi enam keskkonda hoidva mahetootmiseni on vaid üksnes väike samm.

  Foto: Artur Kuus

Tartu Postimees kirjutas mesilasperede suremuse põhjustest 11. juulil.